Metskitsed Eesti liikluses

Postitas Aasta Loom - L, 04.03.2017 - 09.00
Avapilt
Sisu

Suurtest ulukitest on Eesti liikluses kõige sagedasem ohver kaber ehk metskits. Autojuhtidel tasub tähelepanelik olla eriti Tiskre kandis ning Jägala jõe silla ümbruses, kus saavad kokku tiheda liiklusega maantee ning kitsede ajalooline liikumiskoridor.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kuigi Eestis on teiste Euroopa riikidega võrreldes loodust rohkem ja inimeste asustustihedus väiksem, ei püsi inimesed siiski ju paigal vaid sõidavad ringi. Ega ka metsloomad, sh neist Eestis arvukaimad metskitsed paigal püsi, vaid rändavad. Seda nii suvitus- ja talvitusalade vahel, toidu otsingul, jooksuajal, elupiirkonna laiendamisel kui ka noorena iseseisvudes. Nii ristuvadki inimeste ja metskitsede teed üpris tihti ja kui kohtuvad inimene mootorsõidukiga ja metskits jalgsi, on selge et erinevate kiiruste tõttu saab keegi ilmselt viga. Rebasest suuremate ulukitega juhtuvatest liiklusõnnetustest Eestis on registreeritud enim õnnetusi just metskitsedega, ligi 1500-2000 õnnetust aastas. Metskitsed on elupaikade suhtes üldiselt tolerantsed ja elavad Eestis nii metsades kui ka mosaiiksel kultuurmaastikul. Just seetõttu ongi nende arvukus võrreldes teiste suurte ulukitega kõrgem ja seetõttu satuvad nad ka kõige rohkem liiklusõnnetustesse. Kõige riskantsemad ajad liikluses, mil metskitsega on kõige suurem tõenäosus maanteel kohtuda, on pika hämarikuajaga varahommikud ja õhtud ajavahemikul maist septembrini – paar tundi enne kuni paar tundi pärast päikesetõusu ning paar tundi enne kuni paar tundi pärast päikeseloojangut. Kitsede aktiivsust suurendab oluliselt jooksuaeg – juulis-augustis. Tuleb arvestada, et tüüpilise sõralisena liigub meie aastaloom enamasti karjas, mille liikmed järgnevad juhtloomale, hoidudes talle võimalikult lähedale. Seepärast peab metskitse maanteele hüppamisel olema autojuht eriti ettevaatlik, sest suure tõenäosusega ilmub võsast veel teine ja kolmas või enamgi loomi. Kohad, kus Eestis metskitsedega enim õnnetusi on juhtunud jäävad kõrge liiklussagedusega maanteelõikudele, kus ümbritsevat maastikku on inimene juba tugevalt mõjutanud. Sellised kohad jäävad nt Tallinna lähistel, Rannamõisa maanteel Tiskre elamurajooni lähistele, kus ühel pool teed on kitsedele ahvatlev toitumisala – rohtunud põllud, teisel pool teed aga kasvavad endisel rannatasandikul juba eramud. Kitsedel on aga esivanemate mäluna meeles, et siitkaudu sai hästi piki soiseid ja rammusa rohuga rannatasandikke liikuda Kakumäe metsadesse ja tagasi. Teine sarnane kõrge õnnetuste arvuga lõik asub Tallinn-Narva maanteelJõelähtmel, Jägala jõe silla ümbruses, kus on teada samuti kitsede ajalooline liikumiskoridor, jõe kallastel põhja-lõuna suunas. Inimene on ristanud selle koridoriga oma intensiivse liiklusega maantee. Enamasti on liiklusõnnetused metskitsega suhteliselt kergesti ära hoitavad, aga selleks peavad õigesti käituma nii teede ehitajad kui ka mootorsõidukite juhid. Ehitajad peaksid rajama transpordi taristule kitsedele ohutuid läbipääse, milleks on sobivaimad lahendused ökoduktid ehk rohesillad. Sõidukite juhtidel tuleks aga tänasest palju enam pidada kinni kiiruse piiranguist, vältida hämariku ja pimeda ajal sõitmist ning olla eriti tähelepanelik ulukite eest teel hoiatavate liiklusmärkide piirkonnas.

Lauri Klein

Kasutatud allikad ja lisalugemist:

Eilat, Toomas. Suurulukitega Eesti maanteedel toimuvad liiklusõnnetused. Magistritöö. Tallinna ülikool, 2011

Klein, Lauri. Teede ja loomade konfliktsituatsioonid Eestis. Magistritöö. Tartu ülikool, 2001

Klein, Lauri (koost.). Loomad ja liiklus Eestis. Käsiraamat konfliktide määratlemiseks ja tehnilised lahendused meetmete rakendamiseks. Maanteeamet, 2010. Lisainfo: https://www.mnt.ee/et/tee/elusloodus/kasiraamat-loomad-ja-liiklus-eestis

Eesti loomaõnnetuste kaardirakendus: https://www.mnt.ee/et/tee/elusloodus