Sobiv aeg pesakastide ülespanekuks

Postitas Looduskalender - K, 15.03.2017 - 08.08
Autorid

Kirjutas Tarvo Valker, www.huvitavbioloogia.ee

Foto Arne Ader

Kuldnokk

Kuldnokk

Sisu

Käes on märtsikuu ja õues on ilmad läinud juba kevadisemaks. Esimesed rändlinnud on meile soojematelt aladelt nüüdseks tagasi jõudnud ning muutusi võib märgata ka mitmete paigalindude käitumises. Näiteks kuuleb üha sagedamini rasvatihaste „sitsikleiti” või puukoristajate vilistamist. See on selge märk, et lindudel on alanud pesitsusperiood.

Häid pesitsuskohti on tiivulistel sageli raske leida. Iseäranis suureks on „korteripõud” suluspesitsejate seas. Väga selgelt ilmneb see probleem majandusmetsades ja linnades, kus napib vanu õõnsustega puid.

Ka meie üha paremini ehitatud majad ei jäta lindudele enam nii rikkalikke pesitsusvõimalusi kui vanasti. Siinkohal saab inimene loodusele abikäe osutada ja rajada tehispesi.

Pesakasti tegemine.

Pesakast on kõige levinumaks inimeste poolt valmistatud tehispesaks. Pesakasti meisterdades tasub kohe alguses mõelda – millisele linnule me pesakasti ehitame. Eelkõige tuleks arvestada sellega, et milliseid linde üldse meie aias ja koduümbruses võib kohata. Kõige sagedamini tehakse pesakasti rasvatihasele või kuldnokale. Sobiva koha ja materjali olemasolul võib pesakasti valmistada ka kakkudele või jääkosklale.

Olenemata sellest, millisele linnule otsustame pesakasti meisterdada, tuleb pesakasti tegemisel järgida mõningaid üldiseid reegleid:

1. Pesakasti materjal. Kontrolli, et kasutatav laudmaterjal oleks terve – ilma pragudeta ega ei mädaneks. Laua paksus võiks olla vähemalt 2cm. Väga oluline on jälgida, et laud oleks vähemalt ühelt poolt lihvimata. Hiljem peavad linnupojad küüniste abil pesakastist välja ronima ning siledaks lihvitud laudade korral võivad nad pesakasti lõksu jääda.

2. Istumispulk ei ole vajalik! Linnud saavad väga edukalt istuda pesakasti ava servale. Istumispulk aitab pigem kasse ja teisi võimalikke kiskjaid pesakastist linnupoegi kätte saada.

3. Pesaava. Pesaava läbimõõt tee lähtuvalt liigist. Pesaava ise peab paiknema pesakasti ülaosas, sest ka pesale peab piisavalt ruumi jääma. Väiksematele lindudele piisab 3-4cm läbimõõduga pesaavast.

Pesakasti lennuavade läbimõõt mõningatel levinumatele aialindudel:

 

3cm

sinitihane, must-kärbsenäpp

4cm

rasvatihane, varblased

5cm

kuldnokk, piiritaja, väänkael

5-6 cm

lepalind

4. Lahtikäiv külg või katus. Pesakast vajab igal talvel ka puhastamist vanast pesamaterjalist. Muidu võivad linnupoegi ähvardada parasiidid ja aastatega jääb pesakastis ka ruumi pesitsemiseks aina vähemaks. Seetõttu tuleks pesakastile teha näiteks äravõetav katus, mis kinnitatakse puuklotsi abil. Veelgi mugavam on puhastamiseks teha üks külge hingedega – nii saab talvel pesakastis oleva vana pesamaterjali hõlpsasti välja visata.

Pesakasti ülespanek.

Kui pesakast on valmis, siis jääb vaid üle talle ülespanekuks sobilik koht leida ja pesakast puu (või ka näiteks hoone väliskülje) külge kinnitada. Ka siin on mõningad aspektid, mida tuleks arvestada:

1. Sobiv koht. Pesakast pane hoovis paika, kus liigutakse kõige vähem. Pesakast pane puu külge traadiga. Sobiva koha valimisel pea silmas ka seda, et igal talvel peaks pesakasti puhastama.

2. Kinnitamine. Pesakast tuleks puu külge kinnitada pisut ettepoole kaldu. Kindlasti ei tohiks pesakast olla tahapoole kaldus, sest siis võivad tugevate vihmahoogude käes linnupojad märjaks saada ning külmetuse tagajärjel hukkuda. Pesakast tuleks puu külge kinnitada traadi abil.

3. Kõrgus. Sageli soovitakse pesakast panna hästi kõrgele. Värvuliste puhul piisab tegelikult ka sellest, kui pesakast on paari meetri kõrgusel. Tihaste jaoks võib pesakasti panna 2-3, kuldnokkade tarvis 4-5m kõrgusele. Väiksematest lindudest tuleks pesakast pisut kõrgemale panna näiteks piiritajale, kellele oleks sobiv kui pesakast oleks 6-8 m kõrgusel.

Lõpetuseks on oluline meeles pidada, et ka pesakastid vajavad hooldust. Hilissügisel või talve lõpus puhasta pesakast vanast pesamaterjalist.