LUGEJAKIRI ja VIDEO: koprad varakevadel

Postitas Looduskalender - R, 17.03.2017 - 12.12
Autorid

Kirjutas ja video salvestas Mati Sepp

Sisu

Kobras  on osa Eestimaa loodusesest ja kopra jälgimiseks on parim aeg kevad. Just  esimeste lahti sulanud kaldaveertega järvejää on heaks kohaks, et  jälgida  kobraste tegutsemist omas elemendis. Järvede äärsed elanikud on enamasti sunnitud tegutsema  üsna  väiksel maalapikesel sest järv katab ühtlaselt sulav jääkiht, kus veel päevasel ajal tegutsesid sikuskamehed.
Jõgede ääres elavate kobraste  jälgimine  ei pakku pooltki seda elamust,mida saab veel järve kaldal nautida. Peab vaguralt olema, tuule suunda  enda kasuks ära kasutama, et leida vaatlemiseks sobib koht, kuid  tuleb meeles  pidada ,et  kobras  on ikkagi metsloom ja vajab oma  isikliku ruumi tegutsemiseks. Kui  on soov kobraste tegevust jälgida, siis tasub tuttava jahimehe või loodusmehe  poole  pöörduda, kes teab, kus kopraid leida ja kuidas neid ohutult ning segamata jälgida.
Soovitatav on tegutsevaid loomi jälgida  ohutust kaugusest, kui võimalik veidi kõrgemalt (videol vaadeldakse purdelt) või kui jää kannab, siis  järve pealt.

Koprakesed ei taju kevadisel ajal ohtusid nii teravalt, kui suvel või sügisel ning võivad  otsejoones Teieni jalutada… Seetõttu ongi „kasulik“ seista koprast veidi  kõrgemal, et loomad  saaksid oma asju rahulikult toimetada. Juhul, kui kobras tajub Teie  lähedust, isegi siis tulebki kõrgemal seismine mõlema osapoole kasuks: kobras saab rahulikult  kaitsvasse vette naasta ja Teie ilma ühegi hirmutava kogemuseta pärast meeldiva emotsiooniga koju minna. Järvejäält tegutsemist  jälgides ei pea kartma, et kobras võiks hakata vaatlejale kogemata ligi tikkuma kuna  jääl ringi ukerdav kobras on nagu üks hea „burger“ suurematele kiskjatele ja seda teab kobras ise vägagi hästi.

Alati veenduge  jää paksuses ja ohutuses!
Kui peate tegutsevate kobraste juurest lahkuda, siis peaks liikuma nii, et koprad Sinu lahkumist ei märkaks. Lahkumiseks on parim aeg, kui kobras on sukeldunud vee alla või vahetab  toitumiskohta. Järve  äärsed koprad on omaette loodusnähtus. 

Jões elutsevaid loomi on märksa keerukam jälgida. Lahti sulanud vooluveed on peaaegu jäävabad ning kobrastel võimalus  vähimagi ohu korral vahetata  toitumiskohta  kasi kilomeeter üles- või allavoolu. Ohte on piisavalt: jahimees, hunt, ilves või mõni talveunest ärganud karu ja nüüdsel ajal šaakalgi.
Järveäärsed koprad satuvad  kevadel märksa kergemini just ilvese või hundi küüsi: järve kaldaaladel kasvavad  põõsad on juba söögiks kulunud ning toitu peab otsima päev päevalt üha kaugemalt ja kaugemalt metsa alt.
Jahimehena mina varakevadel, puht eetilistel põhjustel kopraid ei küti sest olen mõistnud, et kevadine  koprajaht võib olla pigem viimaseks väljapääsuks, kui koprad  tekitavad maaomanikule märkimisväärset majanduslikku kahju või seavad hooneid ohtu, urgude kaevamisega.

Kobrapere, on kogu talve veetnud pesakuhilas, seega väga lihtne saak igale kogenenud jahimehele. Liialt sageli lõpeb kevadine koprajaht isegi kogenud jahimeestele sellega, et lastud loom vajub veekogu põhja ning kahjuks sinna lastud uluk enamasti jääbki. Seega parem jätta kevadine aeg kobrastele, aga võtke kaasa oma pereliikmed  ning nähke loomade toimetamistes midagi enamat, kui lihtsalt jahiulukit. Lapsed oskavad looduses toimuvat suurepäraselt hinnata.

Videos nähtav toimub RMK ja eramaa piirialal. RMK metsast käivad koprad pajupõõsaid söömas ja see  RMK-d ei häiri, aga eramaaomanik tunneb kobraste toimetamisest ainult rõõmu. Seega pole jahimeeste sekkumist sellises kohas ilmselt vaja.

Isiklikult tunnen kobraste vaatlemisest märka  rohkem lõbu, kui kevadisest koprajahist, mis võib olla õigustatud vaid probleemsete pesakondade tarvis, aga see probleem peab olema väga mõjuv. Lisaks kõigele on pesakonna vana emasloom varakevadel juba tiine.

See koprapere saab oma pesakuhilas elada veel pikki aastaid, kui loodus lubab. Mureks võib osutuda, et piirkonna pajupõõsad hakkavad  otsa lõppema - kui lõppeb toit, tuleb vahetama elupaika. Kuigi ümbruskonnas on toitu külluses, kuid seal varitsevad  juba eelpool kirjeldatud ja uued looduslikud ohud.

Järve kallastel kasvab männik, mis saab loodetavasti veel pikki aastaid rahus kasvada. Kobraste toidulauale mänd ja kuusk ei kuulu. Mõni noor ja uljas noorloom vahel okaspuu langetab, aga sellega asi piirdub. Enne kõike toitutakse pajust ja haavast, kui muud üle ei jää, alles siis minnakse kaskede kallale. Suvel on priilt käes värsket kaldataimestikku, veetaimi ja nende juurikaid.
Õnneks on meie looduses veel piirkondi, kus metsloom ja inimene  saavad koos eksisteerida, ilma et üksteisele otseselt tülinaks oldaks.

Autor vabandab, et video on natuke algeline, aga ülevaate kobraste tegemistest järvekaldal annab ikka. Niisiis dokumendivideo.

Video: LINK

Sildid