Sauna taga, tiigi ääres

Postitas Looduskalender - L, 15.04.2017 - 12.12
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Lumi sinilillel

Lumi sinilillel

Sisu

Käesolev loodusaasta on alanud päris kummaliselt, mõned asjad on tõeliselt segi ja sassis. Kui veel eelmisel korral Ilmaparandajas kõneldes püüdsin teha edurida õitsema puhkevatest kevadlilledest, siis võin täie veendumusega öelda, et sel aastal see ei kehti. Sinilill läks õitsema koos kopsurohuga ja ammuilma enne paiselehte. Ja siiani on olnud vaid kaks päeva, mil paiselehel putukad on sumisenud, kimalane kõmisenud või liblikas maandunud. Samas, esimesed sinililled pudistavad juba oma õielehti.

Kummaline on olnud ka pisikeste putuktoiduliste tulek. Kui öeldakse, et linavästrik tuleb kure saba all, siis nii sookured kui ka toonekured olid ammuilma enne linavästrikku kohal. Tõsi, linavästriku silpsu olen kuulnud juba mitu nädalat, aga kui pead pöörasin ja teda otsisin, siis oli linavästrik see, keda pole. Alles selle nädala esimesel päeval nägin teda kõrgelt üle lendamas ja kesknädalal oli ka esimene linavästrikupaar murul. Ehk ongi nii, et putukatele ei ole nii suur öö ja päeva temperatuurivahetus “kitiinkesta mööda” ja nii pole ka putuktolmlejatel ning putuktoidulistel mõtet kiirustada.

Karulauk

Karulauk

Aga juba on allikate ümbrused kenad rohelised, tärganud on “haljakas”, nagu vanasti Kuusalu kandis märgade kohtade esimese rohelise kohta öeldi. Jah, ka aianurgas on võimalik juba nõgeseid korjates käed ära kõrvetada ja naadi varesejalad on kenasti kikkis. Esimesed karulaugud on saanud võileivale, võililled salatiks - on veeganite kuldaeg.

Tiigiservas pilgutab oma õiepungade kollaseid silmi juba varsakabi ehk konnakapsas. Konnakapsas on omajagu põnev nimi, sest kapsas ja teised taimed ei huvita loomtoidulisi konnasid mitte üks põrm. Aga tiigiputukaid on juba mõtet tiikidest otsida.

Ongi üsna kummaline, kuidas kevadeti tõmbab inimesi veekogude poole, et vaadata, mis seal sees või peal on.

Peal jooksevad juba rõõmsalt ringi vesiämblikud. Ma ei suuda kunagi aru saada, kuidas nad välkkiirelt mööda veepinda ja kaldataimi mu eest põgeneda suudavad.

Hõbedased kukrikud teevad päikese käes oma kummalisi ringe. Just ringe, kas keegi on kunagi näinud, kuidas nad sirgjoones ujuks? Põnev oleks uurida, miks nad ringjooneliselt liiguvad, kas selleks, et mitte oma kodu juurest kaugele eksida ja kuidas nad suudavad sedasi ujuda, kas neil on üks tõukejalg lühem?

 

Liuskur

Liuskur

Ja vaadata saab juba ka seda, kuidas selgsõudurid kõht ülespidi ujuvad. Või liuskurid ehk vesijooksikud “vetel kõnnivad”. Veel ei ole vees meid suvel kratsimiseni söövate sääskede vastseid, kellest liuskurid toituda armastavad.

Vee sisse ongi kevadel kõige põnevam vaadata ja kohe peale jää sulamist on seda ka kõige lihtsam teha, sest veel ei ole vesi vetikatest ja kõdunevatest taimeosadest läbipaistmatu. Iga väike tiik on kui selgeveeline allikas.

Ma võisin lapsepõlves tundide kaupa jälgida veevõtukohas triitonite pulmamänge. Praegu ETVs näidatav Durellide film on küllap paljudele endistele ja praegustele vettevahtijatele hästi mõistetav. Sest vee sees toimuv ongi lummav.

 

Tähnikvesilik ja ujur

Tähnikvesilik ja ujur

Lisaks on triitonitel ehk vesilikudel ka nii uhke hari ja kõige kaunim oranž värv, mida tean, kõhu all. See lihtsalt kutsub joonistama. Ja kui näete hetke, kuidas isase ja emase vesiliku koostöös sünnib rohelistele veetaimedele imeilus pärlikeena mõjuv marjarida, siis armute ka ise sellesse kevadmängu.

Samuti on huvitav vaadata, kuidas toimetavad mudakuked ehk mudateod, kuidas need peaaegu pöidlasuuruste, viie keermega tornidega teod vee all tasakesi edasi liiguvad, ikka edasi ja edasi... Kuni lõpuks saadakse kokku teise teoga ja siis läheb aeglaseks ja lõbusaks keerutamiseks. Ja pole siin vahetegemist, kes on sündinud isaseks või emaseks. Mõlemad saavad nii isase kui ka emase rolliga hakkama, sünnib väike sültjas vorst, mis teomune täis, tasapisi arenevad neist uued edasipürgijad.

Järvevana

Järvevana

Mulle meeldis lapsepõlves ka puruvanasid vaadelda, kuidas nad oma kuue jalaga ringi askeldasid ja ujusid, aga eelkõige seda, millest nad oma “koja” olid ehitanud. Puruvanake ei põlga ära ühtki ehitusmaterjali – kui põhi on täis vanu lehti, siis tehakse endale toru ümber selle tükikestest, nii hea varjevärvusega, et sealt võiks õppida meie sõjameeste rõivaste valmistajad ja varjespetsialistid. Minu lapsepõlvepaikades kruusapõhjalisi veekogusid polnud, aga ma tean, et puruvanad suudavad valmistada oma keha ümbritseva kesta ka pisikestest kivikestest. Veel kurioossem on see, et puruvanad on valmistanud oma “majakese” ka kullateradest, kui inimesed on neile neid kunstkooslusesse pannud.

 

Rohukonnade kudu

Rohukonnade kudu

Aga üks asi on küll, millest ei tohiks ilma jääda ükski laps. Ma mäletan, kuidas tõime vanemate ja vanema vennaga kolmeliitrise purgiga tiigist tuppa konnakudu. Ja kuidas siis seda vett tuli üle paari päeva vahetada ja panna sinna sisse rohelisi veetaimi.

Ja kuidas siis pisikeste süldipallide must silmatäpp hakkas tasapisi suurenema, muutus komakujuliseks ja kuidas ühel hetkel need komad mööda purki ringi ujuma hakkasid, kuidas komad ikka ühte parve ja veetaimede lähedusse hoidsid, kuidas nad suuremateks kullesteks kasvades oma pisikeste lahtiste ümmarguste suudega purgiklaasilt vetikaid suhu hõõrusid. Vett vahetades tuli muidugi hoolega jälgida, et purki ei satuks mõnd ujurit või muud aplat kullesehimulist, siis olid komad varsti otsas. Ja ühel päeval tulid armsate hõbedaste täpidega mustjatele kullestele jalad külge. See oli hetk, kui tuli purgiloomad viia sinnasamasse paika, kust kudu võetud sai.

Kolmeliitriseid konnaakvaariume ei ole ma keelanud ka oma lastele ja see on olnud otsekui minek oma lapsepõlve. Võtke see perega sel aastal ette! Küllap aitab see ka mõista, kui raske on elusolendil ilmas püsima jääda.