Aas-karukell      Pulsatilla pratensis

 

Armsad kevadised õitsejad on kogunisti karvased: nii varred, lehed, kui õied.

Aas-karukella õied hoiavad õitsemise aegu longu ja karvased lehed on samuti nähtavale ilmunud.

Taimed kasvavad liivasel pinnasel ning hõreda rohukattega aladel. Kauneid kasvukohti leiame mererandadelt. Alles pärast õitsemist ajab õievars ennast sirgu, kasvades märgatavalt pikemaks nõnda on hõlpsam tuule abil oma seemneid levitada.

Karukellad levisid meie loodusesse jääajajärgselt, neid pole kusagil palju ja seega oleks nad mõttekas kasvama jätta imetlemiseks järgmistele looduses hulkujatele…

Karukellad, kaasa arvatud aiavormid on üpris tugevalt mürgised. Nad sisaldavad samu mürkaineid nagu ülased või tulikad, aga tugevamas kontsentratsioonis, Taimemahl võib põhjustada nahal ville, aga õrnema naha korral ka põletusi. Taime söömine võib osutuda suisa eluohtlikuks.

 

Palu-karukellad

 

Palu-karukell      Pulsatilla patens

 

Samuti õitseb, silmahakkavama välimusega palu-karukell, mis on veelgi haruldasem, kui aas-karukell.

Kasvukohtadeks nõmmed või kuivad valgusküllased metsad, meie saartelt taime leitud ei ole.

Vahel võime „komistada“ palu-karukella kogumikele tehiskeskkondades - mahajäetud kruusakarjäärides, raudteetammide nõlvadel, maanteede veertes…

Palu-karukella poolpüstisel varrel avanenud õie läbimõõt võib küündida kaheksa sentimeetrini ehk siis longu hoidva aas-karukella õiest pea poole suuremad. Õiekattelehed hoiavad palu-karukellal õitsemise ajal laiali, aas-karukellal hoiduvad kellukjalt kokku.

Omavahel on neid liike raske segi ajada.

Palu-karukell