Admiral          Vanessa atalanta

Meie kevad on tänavu ajast „mahajääja“. Soojad ilmad Kesk-Euroopas ning liblikarändeks soodsad edelatuuled on toonud admiralid meie rannikuni, kus meri lihtsalt vastu tuli. Neid võib kohata nii metsaveertes, niitudel, avatud maastikul ning põldudel või aedades - kuhu rändur oma teekonnal sattuda võib.

Saabunud liblikad liiguvad veel üksikult sest paariline tuleb leida alles kohapealt.

Suure ja silmahakkava liblika tiibade siruulatus on suurem, kui koerliblikatel ehk jääb kuue sentimeetri ringi. Sametjalt mustade esitiibade tipus märkame ühet suuremat valget laiku ja viit pisemat tähni. Esitiiva lõppu raamib erepunane vööt. Tagatiiva punasel servisel mustad tähnid ning tiiva taganurgas piklik sinine tähn.

Suletud tiibadega admiral jääb ümbritsevas keskkonnas vähemärgatavaks: ülatiibade muster sarnane, kuid heledam, tagatiibade alakülg kirjult pruun.

Sugu jätkatakse kohapeal: emasliblikas muneb munad koerliblikate kombel kõrve- või raudnõgesele, aga nimetatu on aegavõttev toiming sest iga muna kinnitatakse ühekaupa ja neid võib olla saja ringis.

Nädala pärast koorub munast röövik, kes paar-kolm nädalat sünnitaimel „õgimisega“ tegeleb (kirjanduse andmeil võivad nad kasutada ka teisi toidutaimi). Seejärel keerab röövik ennast lehe sisse ja nukkub.

Meil ilmavalgust näinud apollosid võime kohata juuli lõpust alates. Paarikümne aasta eest meil veel haruldane rändaja on tänaseks juba suht tavaliseks muutunud.

Fotode autor James K. Lindsey, Wikimeediast

Emasliblika munetud muna

Röövik