Harilik kullerkupp        Trollius europaeus

Kullerkupud on väga paljudele lemmiklilled – kunstnikud jäädvustavad neid maalidele ja poeedid põiminud luureridadesse…

Tulikaliste hulka kuuluv kullerkupp eelistab kasvukohana niiskemaid niite ning puisniite, leida võime ka metsaveertest. Mandril tavaline, kuid harvemini leiame kullerkuppe meie saartelt.

Tänavune õitsele puhkemine jäi kuu vahetusse. Kullerkuppe toovad aiapidajad loodusest, aedade lillepeenardesse kasvama (mitmeaastane, lühikese risoomiga „uus hoolealune“ talub ümberistutamist hästi). Sobiva mullaviljakuse, niiskuse ja valgustingimuste korral muutuvad taimed hooldatud aias lopsakateks ning lisanduvad uued õievarred

Kullerkupp võib vahel looduseski sirguda kolmveerandi meetri kõrguseks, aga tavaliselt on taimed madalamad. Taime vars on sile, lehed sõrmjalt lõhestunud, veidi läikivad ning püsivad veel augustiski rohelistena.

Eestis pole ühelgi taimel selliseid kerajaid õisi nagu kullerkupul: välja tuleb nii, et erkkollased „õielehed“ on hoopis tupplehed ning kroonlehtedest, mis asetsevad õie keskel, väljaspool tolmukaid on muundunud meenäärmeteks. Emakaidki on rohkem, kui teistel õistaimedel.

Kes ja kuidas „õiekupu“ sisse pääsevad, et kullerkuppu tolmeldada? Tolmeldama pääsevad väikesed putukad, kes õiekattelehtede vahelt sisse poevad ja suurematel mutukatel pole sinna lihtsalt asja. Kuid õitele muneb oma munad kullerkupukärbes seega saavad tolmeldajateks ka õites arenevad kärbsevastsed.

Õiteilu püsib kullerkuputaimel paar nädalat. Ühel taimel võib olla paar- kuni nelikümmend õit. Juuli alul märkab tähelepanelik loodusesõber, et õitest on arenenud kuivad kukkurviljad, milles hulk seemneid.

Koiva puisniit. Vaitka, Hargla nõgu