Metsad on kas ühtlasemad, moodustades sobival maa-alal ühetaolisi laamu, või mitmekesisemad ja vahelduvamad. Tänapäeval on inimese osa metsakujundamisel suur. Kui ta raiub puistu osade kaupa ning istutab ja külvab hiljem raielankidele erinevaid puid, siis ta mitmekesistab metsa. Samal ajal loob ta ka üheliigilisi puistuid ja eelistab hooldusraiel üht liiki puid, muutes nii metsa ühetaolisemaks.

Ent mida vahelduvam on mets, seda paremini peab ta vastu kahjuritele. Just üheliigilistes kultuurides on putukakahjustused mõnel kahjuritele soodsal aastal ülisuured. Segametsas pole kahjuritel nii kerge levida ja niisuguses metsas elab ka rohkem kahjurite vaenlasi.

Seepärast tuleks soosida võimalikult mitmekesist metsa. Iseäranis arukas on selleks ära kasutada maastiku iseärasusi ning sellest tingitud erinevusi ka säilitada.

Looduslik ajutine voolunõva on meie metsas palju sobivam kui kuivenduskraav. Männikus kasvab ajutise voolunõva kohal sageli rohkesti lehtpuid, sageli on ülekaalus koguni kuused, lisaks katab siin pinda lopsakas rohurinne. Kraavikallastel on aga enamasti ühesugune männik ja see ei kujuta endast olulist takistust võimalikele kahjuritele.

Mida vaheldusrikkam on mets, seda enam pakub ta elu- ja varjevõimalusi erinevatele loomadele. Ühtlased metsad on palju vaesemad, nii liikide kui ka loomade arvu poolest.

Ühtlane ala, mis sobib ühele loomaliigile või ühele taimele, on elupaik ehk biotoop. Loomulikult ei ole üks elupaik sobiv ainult ühele looma- või taimeliigile. Looma- või taimeliigid jagavad omavahel elupaiku, erinevad liigid kattuvad oma elupaiga suhtes täielikult või — enamasti — osaliselt.

Kui mõni elupaik on eriti väärtuslik ning seal on suur tõenäosus kohata ohustatud või haruldasi taime- ja loomaliike, kutsutakse sellist paika võtmebiotoobiks e. vääriselupaigaks.

Võtmebiotoobid on sageli ojade ning jõgede kaldaalad, ajutiste voolunõlvade osad, põlendikud, järvekaldad, allikad, järsud nõlvad. Sellisteks paikadeks on kujunenud ka säilinud ürgmetsatükid, põlismetsaosad valdavalt nooremas metsas, tänaseni säilinud puisniidulõigud, mõnikord isegi vanad kraavikaldad ning mahajäetud talude õuekohad. Just seetõttu, et siin pole inimese mõju tunda.

Sellised võtmebiotoobid on otstarbekas säilitada kas täielikult puutumata olekus või siis tagada nende olemuslik allesjäämine. Seda nõuab ka Metsaseadus. Kaitstavate loodusobjektide seaduse järgi võetakse kaitse alla biotoobid, mis on mõne täieliku kaitse all oleva liigi elupaigaks. Metsaomanik peaks igal juhul hankima teavet, kas ka tema metsas leidub selliseid alasid ning küsima asjatundjatelt nõu, kuidas edasi toimida

Siirdesoomets. Ohepalu soostik