Kodu uksest välja astudes ei tea Me kunagi mitut varblast oksal näeme või kas üldsegi kuuleme ööbikut põõsastiku vahel laksutamas, aga sügaval sisimas on Meil alati soov, kui sattume mõnele metsa teele sõitma ,et võiksime kohata karu. Kuid olgem ausad isegi Eesti karude kasvava populatsiooni juures on pea võimatu karusid kohata. Põhjus on väga lihtne, karud teadlikult väldivad inimestega kontakte ja on harvad juhused ,kui karu pole suutnud inimest välja peilida ja sellistel harvadel juhtudel on võimalik karudega kokku saada. Nii juhtus minugagi, jaanipäeval nägin emakaru koos kahe pojaga , siis nüüd nägin üksikut noort karu, keda videos näha.

Kuidas käituda, kui kohtate metsas karu. Mina ütleks, kuldne reegel on see, et jooksu ei tohi panna mitte mingi hinna eest. Vähemasti mitte varem, kui karu hakkab Teie eest metsa põgenema. Kui karu põgeneb ja olete selles kindel, siis võite päris julgelt jalgadele valu anda, kui see enesetunde kindlamaks teeb, aga tegelikkuses pole selleks vajadust.

Kui karu pole Teie kohalolekust teadlik, siis tasuks talle sellest märku anda alustades Temaga vestlust. Sellest peaks täitsa piisama. Ning esimesest reeglist veel kõige tähtsam reegel on see, et mitte mingil juhul läheneda karupoegadele, isegi siis kui nad ise tulevad Teie poole ning nagu otsivad kontakti. Emakaru ei suhtu võõrastesse „lapsehoidjasse“ just sõbralikult ja nii võib olukord lõppeda inimese jaoks isegi kurvalt.

Kuid kuidas üldsegi karudel Eestis läheb. Me teame, et enne talve saabumist söövad karud ennast korralikult rasva, et teha taliuinak. Kevadel ärkavad üles ja elu hakkab „otsast peale“.

Kevadel ärganud karud on pikast paastumisest näljased ja suunduvad esimese asjana jahimeeste poolt loodud aastate jooksul välja kujunenud söögikohtadele toituma. Selliseid metssigade söödaplatse on Eestis üle kümne tuhande ja karud pole pidanud kunagi kartma nälga kevadel. Aga, mis saab siis, kui metssigade söödaplatse äkitselt enam ei oleks, kui kevadel karud üles ärkavad? Hea küsimus….

Meil on tegelikkuses seaduse järgi metssigade söötmine lubatud väga minimaalsete kogustega ja need kogused ei täitaks ühegi karu kõhutäit pigem ajaksid nad korralikult tigedaks ja marru, “et mis mõttes ei anta enam süüa….”.

Õnneks või kahjuks on jahimehed siiski otsustanud metssigade söötmisega jätkata ja seda ettenähtud kogustes nii et karudel oli tänavu kevadel korralik „ninaesine“ tuttavatest kohtades olemas. Usutavalt rikkus osa jahimehi seadust, aga pole halba ilma heata.

Kuid mida aeg edasi seda keerulisemaks läheb jahimeeste elu ja nii jääb metssigade söödaplatse aja jooksul aina vähimaks. Kuidas üha suurenev karupopulatsioon suhtub sellesse mõne aasta möödudes, et kevadel enam tasuta lõunaid ei jagata. Sellest aitab aimu saada kevadel ajalehes ilmunud artikkel, mis arutles selle üle, kuidas karud tulid Rakke ligidale prügikastide kallale süüa otsima.

Kui tõele näkku vaadata, siis jahimeestel on märksa suurem roll looduses toimuva mõjutamiseks, kui Me oskame ette kujutada või jahimehed tahaksid endile tunnistada.

Kuidas ja milline saab olema karude elu tulevikus? Kas karu ja inimese vahelised kohtumised võivad saada tulevikus negatiivse alatooniga? Aeg näitab.

Kuid üks mis selge, nälg sunnib inimesi tegema hulle asju. Mida saame oodata metsloomadelt, kui karud näiteks kevadisel ajal ilma tasuta toituta jätame. Mõni paarisaja kilone isasloom ei pruugi sellese väga rahulikult suhtuda, noorloomadest rääkimata…