LUGEJAKIRI: Tore kohtumine

Postitas Looduskalender - L, 08.07.2017 - 10.10
Autorid

Pildistas ja loo pani kirja Kati Kalda

Image
Sisu

Sokk

Paari nädala eest haaras mind järjekordne soov varahommikusele jalutuskäigule minna. Lootuses et äkki õnnestub mõnd looma kohata. Enamasti olen lootuse pannud metskitsedele, rebastele või siis jänestele. Metssiga mu lemmikute hulka ei kuulu, mitte sellepärast et ta mulle ei meeldi vaid lihtsalt ei ole soovi kohata - mingi alateadlik hirm ehk.

Võtsin selle hommikuse käigu ette, kõndisin ringi igal pool ja siis suundusin metsa poole. Rahulikult sõidutee servas jalutades avastasin miskit kaugusest, ilus, oranžikas mis küütles päikesevalguses. Peatusin hetkeks ja püüdsin aru saada kellega tegu. Selge- mulle naeratas õnn. Metskits sõi metsaservas kraavipervel rohtu ja siis märkas mind. Tardusin paigale, kui soolasammas ja vaatasin teda sama uudishimulikult, kui tema mind.

Süda hüppas rõõmust, lõpuks ometi!

Minu üllatuseks ei pistnud metskits sugugi jooksu nagu olin algselt arvestanud. Muidu pagevad nad ju alati mu eest ja haukudes. Seekord oli kõik teisiti.

Metskits
Metskits

Mind jälgiti ja siis astus teisel pool teed põõsast välja metskits, kes algul mind sealt piilus. Tundus, et tegu oli paariga sest koos nad seal olid.

Üsna tasakesi astusin lähemale, kuid jätsin meie vahele paraja distantsi, et neid mitte hirmutada.

Hommik oli võrratu, päike paistis ja ilm oli soe.

Metskitsed jalutasid paar korda edasi-tagasi teelõigul ja seirasid mind. Ise olin vaikselt ja klõpsisin pilte teha sest sellist võimalust ei tule just iga päev.

Õige pea tulin sealt ära sest nad siirdusid männikusse.

Mida oskan öelda siia lõppu. Ärge kaamerat koju jätke kui loodusesse lähete. Iial ei tea millal saabub Teie võimalus.

Sildid