Valge-toonekure õvede sõbralikkus seab kohustuse pesakonda kärpida vanemate õlule

Postitas Looduskalender - T, 11.07.2017 - 14.14
Autorid

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Sisu

Pesakonnakaaslaste omavaheline konkurents vanemliku hoole pärast ja püüd teistest rohkem toitu manguda kasvatab lootust tuul tiibadesse saada. Enda kaitsmiseks ning parema olukorra saavutamiseks on paljude linnuliikide järglaste puhul tavaline teineteise nügimine, nokkimine ja küünistamine. Sageli, näiteks suluspesitsejate puhul, lähenevad vanemad pesale ühest kindlast suunast ning sel puhul tagab soodne positsioon parema liigipääsu toidule. Kuid kui avatud pesale lähenevad vanalinnud erinevatest suundadest, on õvede – just nii nimetatakse ühe pesakonna mõlemast soost järglasi – jagelemine toidu pärast agressiivsem.

Mitmete liikide pesakondades on märgatud ühe pesakaaslase tapmist teiste poolt. Samuti ei ole harvad juhud, mil vanalinnud ise otsustavad mõnest järglasest loobuda.

Arvatakse, et toonekurgedel on selline poegade elimineerimine vanemate poolt – seda on märgatud 20% valge-toonekurgede (Ciconia ciconia) puhul – levinud seetõttu, et neil puuduvad alternatiivsed mehhanismid pesakonna suuruse reguleerimiseks. Kui tavaliselt hukkuvad pesades väiksemad, teistest hiljem koorunud pojad, kes ei suuda õvedega konkureerida, siis hoolimata sellest, et ka toonekurgedel (mitte segi ajada kurgedega!) on pesades suuremaid ja väiksemaid järglasi, ei ole üllataval kombel toonekurgede õvedel omavahel väiksemate diskrimineerimist. Siiski on tõendeid, et toonekure õved ka tegelikult sõbralikult läbi saavad ja otsuse nõrgemast järglasest vabanemiseks vanemate kaela lükkavad, napilt.

Valge-toonekure pesas kasvab lennuvõimeliseks enamasti 2 või 3 poega

Valge-toonekure pesas kasvab lennuvõimeliseks enamasti 2 või 3 poega / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Valge-toonekured munevad reeglina suurema kurna, kui suudavad üles kasvatada. Pojad kooruvad asünkroonselt – poegade vanusevahe on 2,5–5 päeva ja see väljendub ka nende suuruses. Harvad ei ole juhud, mil halbade ilmastikuolude tõttu hukkuvad väiksemad pojad enne 20-päevaseks saamist. Kuid kas ka vanemad õved ise aitavad kaasa väiksematest vabanemisele?

Kui Andaluusias filmiti valge-toonekurgede pesaelu poegade sirgumise esimesel poolel, selgus, et varem koorunud suuremad õved ei piiranud kuidagi väiksemate ligipääsu toidule ega kiusanud neid muul moel. Samuti ei õnnestunud suurematel õvedel vanematelt toitu varem kätte saada, kuna vanalinnud ei väljutanud kunagi toitu enne, kui pojad olid sagimise lõpetanud ja jalgade ümber paigale jäänud. Küll aga võimendusid poegade kasvuerinevused toidu söömise kiiruses ja söögiobjektide suuruses – suuremad pojad neelasid kiiremini ning suuremaid toidupalu. Agressiivsuse ilminguid täheldati vaid vanalindude pessa saabudes, kui suuremad pojad jõuliselt neilt toitu nõudsid.

Kirjeldatud õvede omavaheline tolereerimine on toonekurgede sugulas- ja sarnase ökoloogiaga liikide hulgas tavapäratu. Näiteks toonekurgede sugulaste haigrute ja iibiste seas esineb õvedevahelist agressiooni 54%-l liikidest. Selle teadmise taustal näib toonekurgede õvede sõbralikkus lausa kummaline. Ei ole võimatu, et vanematele seatud kohustus rasketes oludes pesakonda kärpida ongi põhjustatud poegade isekeskis otsuseni jõudmatusest.

José María Romero JM, Redondo T (2017). Kind to kin: weak interference competition among white stork Ciconia ciconia broodmates. Journal of Avian Biology 48: 417–430. doi:10.1111/jav.00983

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi,

marko.magi/at/ut.ee.

Sildid