Juba mõnda aega olen otsinud suure sarvekrooniga sokku. Siit ja sealt on tulnud teavet, et mõnda isendit olla nähtud heinamaadel, aga kaamera ette polnud senini nõus ükski astuma ja kui mõni tuligi, siis mitte medali vääriline jahimeeste mõistes.

Olen ise käes hoidnud tänavu kütitud medalisarvi, aga looduses sellist isendit elusana näha on mõistagi, midagi sootuks muud.

Tänaseks päevaks oli mulle selgeks saanud, et meie kandi heinamaadel ei pruugi ma sellist looma isegi mitte kauguset silmata ning otsustasin trofeesarvedega sokku otsima asuda metsast.

Põhjus, miks meie kandis enamuses vaid noori loomi kohtab tuleneb ilmselgelt küttimise survest. Põldudele ja heinamaadele on lihtne maasturi või ATV-ga ligi pääseda, hea kasvõi jalutamiseks. Vahel vaadates neid põldudele aetud jälgi ning tekkib selline tunne:kas see on inimese ja loomade vaheline “sõda”? Kuigi olukord onisegi mingil tasandil paranenud eriti peale seda, kui võtsin ette metskitsede filmimise.

Aga metsas on teadagi inimesele liikumine hääletult pea võimatu sest paratamatult krapsatab mõni oks jalge all või annavad musträstad minu liikumisest ümbruskonnale teada. Kõike eelnevat arvestades võtsin kindlameelselt suuna ühele suuremale lageraie langile. Metsateekonnal märgasin siin, seal sokku poolt pusitud pihlakapuhmaid, mis andis selge sõnumi soku või sokkude olemasolust. Küsimus oli ainult selles läbi millise „ime“ ma looma ülesse leian ja veel nõnda, et sokk kohe jooksu ei paneks…

Langile jõudes tundus ümbrus tühjana, sättisin enese ühele kännule seisma, et paremat ülevaadet kogu lageraie langist saada, aga astusin veidi hooletult praksatavale männioksale. Üllatava heli peale tõusis minust kõigest neljakümne meetri kaugusel rohu seest ülesse sokk - tõeliste trofeesarvedega sokk!

Süda puperdas ja ei teadnudki millest alustada, kas vaadata sokku binoklist või võtta kohemaid kaamera välja. Otsustasin binokli kasuks, kuigi loom oli palja silmagagi vaadates „imeline“, aga läbi binokli paistsid sarved nagu “hirvel”. Värisevate kätega võtsin kaamera kätte ja ei suutnud tõepoolest oma rõõmu kuidagi varjata – ei juhtu just sageli sellise „sokuisandaga“ kokku saama.

Video: LINK

Ainus seletus, miks selline majesteetlik sokk punuma ei pannud: „ Minu kohmetuse peale oli Tema uhkus“. Metskitsedel kestab jooksuaeg ja sedavõrd võimsa sarvekrooniga isend lihtsalt ei saa kaotada oma väärikust.

„Looma õnneks“ ei olnud mina eesmärgiga teda küttida. Jah, olen küll jahimees ning mõned sarvedki seina peal, kuid näha sellist võimast sokku läbi kaamerasilma on minu jaoks kordades võimsam elamus, kui neid sarvi igapäevaselt saunaseinal näha.

Kas ma lähen järgmisel korral võimast looma püssiga otsima - kindlasti mitte. Aga proovin Ta veel korra ülesse leida, kindlasti binokli või veel parem kaameraga.