Võnnu

Vahel on hea, kui poliitikud mingi segaduse kokku keeravad. Alkoholiaktsiisi tõus pani meid sagedamini mõtlema oma naaberrahvale lätlastele. Ja isegi need, kes grammigi viina ei joo on vist sel suvel Lätis ära käinud.

Kõige naljakam ongi see, et olen sel suvel käinud kahel korral Lätis ja sugugi mitte viirarallil, vaid vaatamas meie naabrite kaunist loodust ja otsimas oma pere juuri.

Minu eelmised käigud Lätti on olnud vaid pimeduses autokompuutri järgi Riia lennujaama, traataedadega kõledale asfaltväljakule ja sealt betoonmajja. Ja lennukiga õhku tõustes rääkides ikka lapsele jälle seda lugu “Tahad Riia linna näha...”.

Jah, ja kuigi minu lapsepõlve kodust oli Riia lähemal kui Tallinn ja minu suvisel sünnipäeval käisime ikka Riia loomaaias ja lunapargis või Läti vabadussammast vaatamas, siis peale nõukogude aja lõppu pole ma miskipärast Lätti eriti sattunud.

Üks viimane ja põhjalikum reis oli Eesti metsainstituudi metsaselektsiooni labori töötajana külaskäik Läti metsainstituuti, aga see oli millalgi 1990ndate alguses. Kui vene aeg polnud veel päris uppis ja metsadki hästi majandatud nii Eestis kui ka Lätis. Tuleb tunnistada, et Läti metsandus andis tollal meie omale mõnes asjas silmad ette. Just metsaselektsioonis ja metsademajandamises, sellist kasuahnet metsalaga sinna ei saanudki, meie metsade järel sirutusid kiiremini põhjamaade paberitööstuse käed.

Teine hilisem käik oli ühe õuesõppe projekti raames koosolek Sigulda lähedal Gauja rahvuspargis juba sel sajandil ja sellest meenub küll vaid vihmane mets, aga ka põnevad ja innovaatilised ideed koolilaste õue toomiseks.

Seda üllatavam oli sel aastal sõita üle piiri, nii nagu mujal Euroopas, ei ühtki piirivalvurit, ei miskit sekeldamist. Ainult sildid tee ääres vahetusid arusaamatusse keelde ja bensiinijaamade tabloodel näis bensiinihind tunduvalt madalam.

Kuid mulle jäi silma hoopis muu. Me võime küll kiruda, et seal on teed hoopis auklikumad, kuid seal pole selliseid suuri, tolmuseid ja ohtlike pikki teeremonte ning pole ohtlikke eurokraave.

Aga need teed looklevad mööda püstiseisvatest asula lähimetsadest, teid palistavad kaunid nõukogude ajal rajatud või veelgi vanemad alleed. Puudekukkumise hirmu lätlased ei põe. Meil on Lõuna-Eestis järgi väga vähe neid õunapuualleesid, mis 1970ndatel istutati ja millest sügisel teed mööda sõites oli nii mõnus mõni õun endale autosse või bussi söömiseks võtta. Meil on eurokergliiklusteede rajamiseks maha raiutud ka need kasealleed, mis tegelikult autoga liiklejale kuumal suvepäeval nii mõnusat varju pakuvad ja kus all on ka hea pikniku pidada. Tõsi, liiklus on seal sellevõrra aeglasem, aga kas tasub siis viis minutit varem kohalolemise pärast kaunid vaated lagedaks raiuda?

Veel hämmastas mind ka Jurmala suvitusparadiis, kõrged männid on seal püsti, kui palmid kusagil Vahemere kaldapromenaadidel. Neil ronivad metsaviinapuud, mis süvendab seda muljet veelgi. Mõni puu on otse hiljuti rajatud hotelli seina vastas. Meil keelaks selle kohe igasugused euronormid projekteerimisel. Ometi elame ühises Euroopas.

Ja ikkagi, kuidas need kõrged männid seal püsti saavad olla, kas neil pole olnud selliseid tugevaid torme, mis puid seljatanud? Või põevad eestlased tõsist “puu pähekukkumise” haigust, et igas puus ohtu näevad? Meie meedia teeb igast kusagil Euroopas puu alla jäänud inimesest suure uudise, rõhutades, kui “ohtlik” see on. Ja sama ajal peavad lagedaksraiutud suvituslinnas Pärnus oma suvepäevi arboristid. Ma arvan, et meie arboristid peaksid minema ekskursioonile Lätti.

Aga hoopis hämmastavam on Lätis tohutu suvelillede rohkus. Igas väiksemas linnas on kaunid lillekompositsioonid tänavatel, väljakutel, kohvikute ja poodide ümbruses ja mis kõige kummalisem – ka kiirteede ääres. Ja näha on ka neid inimesi, kes neid hooldavad, kastmistraktoreid, aednikke. Kas tõesti on Läti omavalitsustel, madalapalgalises Lätis, rohkem raha haljastusele? Kas see on mingi eurorahastus või inimeste ilumeele võit? Võib ju öelda, et Läti on tunduvalt lõuna pool, aga näiteks Tartul ja Cesisel ju nii suurt ilmavahet ei ole. Cesises ehk Võnnus kasvavad Võnnu lahingu mälestusamba ümber poole meetri kõrgused begooniate kaunid peenramustrid. Mis meil selle kõrvale panna on? Kas meie esindushoone Eesti Rahva Muuseumi ümbruse haljastus, mis meenutab mulle kangesti lapsepõlves nähtud kesapõldu, mille serva kohe sõnnikulaotur tulemas on? Sitta kah! Kesalillede ja ristikupõld on lühikest aega isegi ilus... aga kas seda saab nimetada projekti järgi rajatud ja kallist hinda maksnud haljastuseks? Mis meiega juhtunud on? Kuhu on kadunud eestlaste ilumeel ja roheline hing?

Ja tulen siiski veelkord tagasi metsade juurde. No ei ole Lätis selliseid kümnete hektarite suurusi lageraielanke, ei ole riigimetsas ja ei ole eramaal. On armas väike roheline riik. Mis on Eestiga nii suure erinevuse põhjuseks? Kas see, et Lätis on rohelised alati parlamendis olnud? Põnev oleks kuulata mõne politoloogi sellekohast arvamust.

Aga metsad on seal alles, vähemalt väikesi külateid pidi sõitja silmale. Ja nüüd jääb mind kummitama küsimus, et kas metsatöösturite plaan rajada Tartusse tselluloositehas võibki tähendada saamahimu Läti metsad halliks massiks pudistada? Võileivahinna eest, nagu see Eesti metsadega juhtus.

Jumal kaitse Lätit!