Tuuletallaja         Falco tinnunculus

Maanteede veerde jäävatel koristatud viljapõldudel märkame tegutsevaid röövlinde: palju on hiireviusid, põlluveertel väiksemaid raudkulle, ühe pisema põllu kohal tegi paigallendu tuuletallaja – eile Matsalu lahe põhjakaldalt tagasisõidul märgatu.

Läbirändavaid tuuletallajaid kohtame kogu septembrikuu jooksul. Liigutakse rannikulähedastel aladel ja koristatud viljapõldude kohal. Tavapäraselt kohtame üksikuid isendeid kuna peale pesitsemist pesakonnad lagunesid.

Kultuurmaastiku eelistavad linnud näivad „haraka mõõtu“. Vanad isaslinnud tunneb kaugelt ära: saba on pikem, kui teistel pistrikel ehk liigikaaslastel, selg ja tiivapealsed telliskivipunased. Punakaspruuni seljaga emas- ja noorlindude määramine on aga keerulisem.

Pistrike voolujooneline keha ja pikad ning kitsad tiivad võimaldavad silmapaistvaid õhus manööverdamise võimeid. Nende sööstlaskumine maapinnale võib küündida 300 km/h – loomariigis ongi pistrikud vist üldse kõige kiireimad.

Saagijahil aitab väga hea silmanägemine on ju pistrikud rohkem päevasel ajal tegutsejad. Pisinärilistest jahitakse peamiselt uruhiiri ja kuna tuuletallaja näeb ultraviolettkiirgusele lähedast valguse spektrit ollakse jahil üpriski edukad.

Tuuletallaja pole halvustav nimi vaid iseloomulik kutsumine – avamaastikel jahil olles teevad linnud sageli paigal- ehk rappelendu, saba lehvikuna laiali - „tuult tallamas“. Kuidas see käib näeme lisatud videost.

Kõik suuremad röövlinnud on aga väikesele, kuigi kiirele tuuletallajale ohtlikud.

Tuuletallaja saagijahil