Pruunkarude nuumaaeg

Postitas Looduskalender - N, 07.09.2017 - 11.11
Autorid

Foto Arne Ader

Pruunkaru

Pruunkaru

Sisu

 

Pruunkaru ehk karu           Ursus arctos

 

Teede veertes on veel näha koristamata kaerapõlde ja söödapõlde on rajanud ka jahimehed, mida ei koristatagi. Pruunkarude nuumaaeg kestab, mida siis tarbitakse ja kus?

Täiskasvanud isasloomad liiguvad üksikult. Noored, üle pooleteise aasta vanused noorloomad on need, keda sagedamini ohatakse ja kellega sekeldused kaasas käivad sest nemad alustasid iseseisvat elu hiliskevadel ning kõik ümbritsevad ohud pole tuttavad, liigutakse ringi, uudishimutsetakse ja tehakse „rumalusi“, mis võib ka elu maksta. Tuletame meelde, et karujaht algas 1. augustil ning loomad on ettevaatlikud.

Aastavahetusel sündinuid kantseldavad emasloomad ja poegadega minnakse koos ka talvituma.

Aga vaatame, kus siis ja millega endid nuumatakse? Toome ka näite, et keskeltläbi on emaslooma kodupiirkonnaks umbes 30 km2 (oleneb muidugi metsast ja täiskasvanud isasloomadel on see muidugi suurem). Nuumaajal jäädakse päevaseks ajaks kaerapõldude läheduses olevatesse metsatukkadesse, söömale siirduvad vanaloomad pimeda saabudes, aga noori kärsituid tegelasi võib kohata juba õhtu hakul. Nn kodupiirkonnas tegutsetakse viljakoristuse lõpuni, et tarbida süsivesikute rikast toitu, milleks on teravili ja nende rohtsed osised. Kahju tekitavad loomad muidugi kaerapõllu tallamisega, aga üldiselt on need tagasihoidlikud.

Pruunkarud teavad oma territooriumil paiknevaid vanade talukohtade õunaaedu, kus leidub sageli ka kreegi- või ploomivõsa. Sinna siirdutakse õunade valmides, aga tänavu jääb viljade valmimine hilisemaks.

Karjalas on teadlase aastaid jälginud pruunkarude tegevust mahajäetud õunaaedades. Täiskasvanud pruunkaru tarbib sel ajal päevas umbes 20 000 kilokalorit. Sellise kaloorsuse tagab umbes nelisada küpset õuna, kusjuures looma kaal tõuseb ööpäevas ümmarguselt nelisada grammi. Õunaaedade lähedusse jäädakse kuniks küpseid õunu jagub või keegi häirima tuleb.

Metsades hakkavad täisküpseks saama pohlad, jõhvikasoodesse karudel veel asja pole, otsitakse sarapuupähkleid… Selline ongi 90% ulatuses taimne toidulaud, ülejäänu on kas metsast leitud raibe (osaliselt jahimeeste praak). Põdrajaht algab septembri keskel ja leitud põdrakorjuse juurest ei lähe karu nuumaajal küll kaugele. Juhtuda võib ka mõne kodulooma murdmine, kes ööseks välja jäänud või aedikust välja pääsenud. Raibet sööb karu meelsasti, kuid juba aastaid on meie loomapidajatel kohustus oma surnud loomad transportida loomsete jäätmete utiliseerimisele. Lõhutuid sipelgapesi, et tarbida proteiinirikast toitu leiame pigem varakevadel või suvisel ajal, innaaja järgselt.

Kõikjal, põldudel nähtavaid silopalle karud üldjuhul ei lõhu, silo nende toiduratsiooni ei kuulu. Kuid üle vaadatakse ümbruskonna jahimeeste soolakud ning lisasöötmise platsid.

Mesilate rüüstamisega on nii ja naa: mesilatesse, mis elamute juures inimpelglikud vanaloomad üldjuhul ei tüki (noored uljaspead teevad muidugi sigadusi), kanarbikukorjel rändmesilates saab tarud piirata näiteks korralike elektrikarjustega, mis karud päris hästi eemal hoiab.

Oktoobri lõpul jäävad pruunkarud piksemaks oma tuumikaladele, kus talvitutakse. Siis vast on põhjust nende tegemistest uuesti kirjutada.