Puravikud ja kased

Postitas Looduskalender - E, 11.09.2017 - 12.12
Autorid

Fotod Arne Ader

Kasepuravikud

Kasepuravikud

Sisu

 

Kasepuravik        Leccinum scabrum

 

Täna tutvustatavate seente välimus on üpris sarnane. Nii kasepuravikke, kui valgeid puravike saab värskelt pannile panna, aga kulinaarset hõrgutist neist ei saa. Viimasena tutvustatav kirju puravik võib olenevalt valmistajast pakkuda juba maitseelamust.

Meie kõige tavalisemad puravikud ongi kasepuravikud ja neid võib vahel suisa massiliselt esineda. Kasvukohtadeks nii leht-, kui segametsad, puisniidud, aga ka võsastikes või parkides, kuid ikka vaid kaskede all.

Seenekübarate värvus vaheldub üpris erinevates pruunides toonides on näpuga katsudes pehmed ning kaetud seenelimaga. Kübaraalused torukesed loodusvalged, samuti seenejalg, millel nähtavad pruunid või mustad soomused. Valge ning vatja seeneliha ja -jala lõikepinnale värvimuutuseid ei teki.

 

Valge puravik

Valge puravik

 

Valge puravik       Leccinum holopus

 

Valgeid puravikke võime leida pigem niisketel vahel suisa vesistel kasvukohtadel.

Valge puravik ongi meie soometsade kõige tavalisem puravik, kasvades sookaskede lähedusest, kus neid võib suisa hulgi kasvada, kuid neid võib leida isegi soomaastikust.

Valkjas seenekübar seenelimane, muutudes vanematel seentel kübaraservadel veidi rohekaks. Seenekübara alused torukesed hallikasvalged, seenejalg valge, kuid vanematel seentel rohekate „plekkidega“.

 

Kirju puravik

Kirju puravik

 

Kirju puravik        Leccinum variicolor

 

Kirju puravik liigitub juba heade söögiseente hulka.

Kasvukohaks niiskemad metsad, sooservad, puisniidud. Kõiki täna tutvustatuid võime soojade sügisilmade korral leid novembrikuuni välja.

Seenekübar sametiselt mustjaspruun ning kleepuv. Kübara alused seenetorukesed valkjad, kuid puudutuse mõjul muutuvad veidi roosakamaks. Seenejalg valge, mustjate soomustega, mille lõikepind muutub korjamisel roosaks, aga alles kodus märkad, et seenjala lõikepind on hoopis sinakasroheliseks värvunud.