Pähklihuvilistele

Postitas Looduskalender - N, 28.09.2017 - 20.20
Autorid

Fotod Arne Ader

Sarapik. Otepää kõrgustik

Sarapik. Otepää kõrgustik

Sisu

 

Harilik sarapuu        Corylus avellana

 

Sarapuupähkled annab korjata ja neid ikka on. Suisa külluslikud pähkliaastad korduvad kolme kuni viie aastaste vaheaegade järel.

Põhja-Eestis sarapuuks ja Lõuna-Eestis pähklipuuks kutsutu võib kasvada isegi kümnetüvelisena: püstine, hästiharunev ja kõrgeks kasvav põõsas, harvemini suisa puu Kasvab hästi lubjarikastel muldadel: Lääne-, Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti, samuti Pandivere kõrgustiku sega- või lehtpuu alusmetsarindes.

Noorelt kiirekasvuline sarapuu hakkab vilju kandma peale viiendat kasvuaastat, kuid muutub pähklikorjajale ahvatlevaks alles kümne kasvuaasta möödudes.

 

Sarapuupähklid

Sarapuupähklid

Pähkleid ümbritsev kellukese taoline pehmekestaline kuupula on suvel roheline, sametjas ning servadest narmastunud. Üheseemnelisi pähkleid võime kuupulast leida kuni viis tükki, nad on nüüdseks kenasti pruunikat tooni. Sarapuupähklite keskmiseks läbimõõduks jääb paar sentimeetrit ning tuhande pähkli kaaluks võib hinnata veidi üle kilo.

Kui pähkel ei taha kuupulast hästi välja tulla võib peaaegu täie kindlusega ennustada, et pähklil puudub tuum sest noore pähkli sisse oli munenud pähklikärsakas.

Väiksematest metsaelanikest peavad toitaineterikastest pähklitest lugu nii hiired, oravad, kui linnud, aga neil kõigil on oma „käekiri“, kuidas pähklituum, koorest kätte saada.

 

Orav sarapuupähkliga

Orav sarapuupähkliga

Orav nakitseb esikäppade vahel pähkli tippu pisikese augu. Surub näritud august sisse alumised lõikehambad ning pähklikoor lõhestub (sarnaselt tegutsevad vanad ja kogenud oravad, tänavusuvised noorloomad alles õpivad seda „kunsti“, nähes pähkli tuuma kättesaamisega parajalt vaeva). Loomulikult peidetakse sarapuupähkleid talvevarudeks.

 

Leethiir

Leethiir

Pisinärilised otsivad maapinnale pudenenud pähkleid ning närivad pähklikoorde augu suvalisest kohast ikka sealt kus siledale koorele hambad taha hakkavad. Nende näritud pähklikoored näevad „karvased“ välja.

Kui leiate nokitud pähkli näiteks puu oksaharude vahelt, tundub loogilisena, et tegu võiks olla mõne linnuga – nõnda toimib puukoristaja, jättes pähklikoore puuprakku.

Rähnid käivad sageli pähklitega maiustamas mõnel kindlal puul, mille alt leiame purustatud pähklikoori.

Harakas katsub pähklist tuuma kätte saada maapinnal.

Mänsak

Mänsak

Usinalt tegutsevad sarapikus osavad mänsakud. Nemad leiavad enda tarbeks sügisel peidetud pähklitest talvel ülesse suurema osa isegi paksu lumikatte peidust. Kuidas suudab lind kõik sügise jooksul peidetud pähklid oma peakeses „kõvakettale“ salvestada on täiesti arusaamatu?

„Söögilauana“ kasutab mänsak kas kändu või mätast - ümbruses toimuvat peab kontrollida. Ühe jalaga hoitakse pähklit, löök või kaks tugeva nokaga, tuum nokas ja juba kõhus… võib järgmise järele lennata.