Mäger on loom, kes on aastaringselt seotud urgudega. Selliseid urusüsteeme nimetatakse mägralinnakuteks. Uruavade arv oleneb sellest, kui kaua linnak kasutusel on olnud. Linnakute rajamiseks sobilikke paiku pole just palju: pinnas ei tohi olla varisemisohtlik, samuti tuleb arvestada põhja- ja pinnaseveega. Seda ka üleujutuste ajal. Ja linnakut ümbritsev maastik peab pakkuma piisavalt kättesaadavat toitu, et kogu pere söönuks saaks.

Toimivaid mägralinnakuid võib pidada ehituskunsti tippteoste hulka kuuluvateks. Kui pinnas seda võimaldab (lubab), siis võivad käikudesüsteemid olla isegi mitmekorruselised. Samas on ruumid (käigud) hästi ventileeritud, säilitavad vajalikku õhuniiskust ja hoiavad ühtlast temperatuuri. Mägra uruava ees on hulga väljatassitud liiva ja alati on liiva sees vagu. Vagu on kindlaks määramistunnuseks, et urgudes elutseb mäger.

Vahur Sepp

 

Mägra maja

Paljud ehk teavad luuletust „ Mägra maja“ (vaata allpool). Helvi Jürissoni kirjutatud luuletus ilmus 1970. aastal ajakirjas „Pioneer“ ning oli ilmselt ajendatud protestist tolleaegse idast tuleva immigratsiooni vastu.

Kummalisel kombel metsas asjad just niimoodi toimivadki. Igas suuremas mägralinnakus elab alati kutsumata külalisi. Nii kährikul kui rebasel on kombeks mägra töökust ära kasutada.

Rebane rajab uru poegade ilmaletoomiseks ja üleskasvatamiseks. Samuti võib kauakestev pakane või pikaajaline vihm rebase mägraurgu varjule ajada. Vahel põgeneb ta sinna hädaohu korral.

Erinevalt kährikust saab rebane uru kaevamisega hakkama. Pikemat aega kasutusel olnud rebase urusüsteem võib olla küllaltki keerukas ja 5-6 avaga. Sageli asuvad need kultuurmaastikel maaparandushunnikus. Vahel võib sellisest kohast leida ka mägraurge.

Kährik vajab urgu poegimisperioodiks ja taliuinaku tegemiseks. Ise ta kaevetöödega ei tegele. Kasutab teiste mahajäetud elamisi või kolib mägra juurde allüürnikuks. Urgude puudumisel sobivad kännualused, tuulemurrud, ahervaremed jne.

Kutsumata külalised asustavad mägra urusüsteemide servaalasid. Miks mäger sellega lepib, pole teada. Ta on ju rebasest ja kährikust kogukam ning füüsiliselt tugevam. Võib arvata, et ta vahel mõnele tüütumale külalisele teebki tuule alla.

Vahur Sepp

 

Mägra maja

Helvi Jürisson

Mägral oli maja nii nagu vaja,

see temalt võttis kogu tema aja.

Juba tehti treppi, juba pandi voodrit,

mägra peres polnud ainsatki loodrit.

 

Kuni ühel õhtul keegi äkki kloppis,

ukse taga seisid kährikkoerad troppis.

Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.

Vaatasid siis ringi: korter pole paha!

 

„Miski siin ei klapi,” hüüdis vana mäger.

„Kõik on korras, papi,” vastas talle kährik,

„ruum on teil ju lahe, jääme veidiks siia,

poleks mõtet asja kakluseni viia.”

 

Kährikuid on palju, neid on kihvad,

kõhu peal on rotinahast rihmad.

Jäidki koerad majja, seadsid ennast sisse,

omakorda võtsid sõpru korterisse.

 

Aga mägrapapi kõndis kohtuvahet,

lootuses, et kohus nuhtleb seda pahet.

Aga kohtusaksaks oli vana hall karu,

kellel kõik läks meelest, kes ei saanud aru.

 

Mägrapapi visalt ründas kohtumaja,

kuni tallas sisse suure laia raja.

See ei ole teada, kuidas lõppes kohus,

aga rada lookleb praegugi veel rohus.