Saabunud on "hiiresügis"

Postitas Looduskalender - P, 08.10.2017 - 19.19
Autorid

Fotod Arne Ader

Kaelushiir

Kaelushiir

Sisu

 

Kaelushiir        Apodemus flavicollis

 

Koduhiir ehk majahiir       Mus musculus

 

Sügis näitab, milliseks tänavune hiireaasta kujuneb. Külmade saabudes sätivad pisinärilised endid hoonetesse. Hoolimata soojadest ilmadest on tegevusjäljed suvemajades juba nähtavad.

Eestis elavatest viieteistkümnest hiireliigist on kaelus- ja koduhiir just peamised, kes inimestele meelehärmi valmistavad. Teised hiireliigid jäävad talviselgi ajal enamalt jaolt metsa ja põldude elanikeks vaid mõned üksikud neist võivad vahel hoonetesse eksida.

Kaelushiirte elupaigaks võime pidada laialehiseid metsi, parke või põõsastikke. Tihedas metsas nad ei elutse. Urusüsteemid ehitatakse pikad, keerulised ning mitme väljapääsuga.

Talveks tungitakse lautadesse, tallidesse, suvilatesse, aga inimasulate äärealadel ka elamutesse. Mesitarusid rüüstavad samuti peamiselt kaelushiired, kes lisaks mee ja mesilaste hävitamisele häirivad mesilaspere talverahu ning pole haruldane, et selline pere kevadeks hukkub.

Kaelushiired liiguvad maapinnal pikkade hüpetega, puudel ja põõsastel ronitakse vahel isegi mitme meetri kõrgusel. Enamalt jaolt öised tegutsejad ei pruugi meie vaatevälja sattudagi, vaid harva võime neid märgata hämaruses tegutsemas.

Looduses soetatakse endile kuni mitu kilo kaaluvaid talvevarusid: kaelushiired toituvad seemnetest, pähklitest, tõrudest, kastanitest… Nad on võimelised murdma konni, sisalikke, linnupoegi samuti väiksemaid liigikaaslasi.

Erinevad hiireliigid koos eksisteerimist ei talu ja suurem ning tugevam, kaelushiir tõrjub koduhiire isegi hoonest välja.

Juhul, kui ülesseatud hiirelõksust ohvri leiame saame teada kumma paharetiga tegu. Kaelushiire kasukavärv on seljapoolelt kollakaspruun. Iseloomulik on kollakas manisk või laik kurgu all, mis torkab valgel kõhualusel silma. Kui kehapikkus jääb kümne sentimeetri ringi, siis saba võib olla sama pikk.

Koduhiire kasukas hiirehall, mis selja poolt tumedam, kehapikkust seitse, kaheksa sentimeetrit, aga sabapikkus kuni ¾ kehapikkusest.

 

Koduhiir

Koduhiir

Suve veetsid koduhiired väljapool „kodu“ ehk inimelamut, aga ikka hoonete läheduses - aedades, parkides, põldudel... Toitutakse nii teraviljast, kui taimede seemnetest ning putukatest. Aprillist-oktoobrini olid eluasemeteks ja seal pesitsemiseks lihtsad suveurud. Elutsetakse nn klannidena: üks vana isane, paar emast ning noorloomad, kes kaitsevad oma territooriumi võõraste sissetungijate eest. Linnades elutsevadki põhiliselt koduhiired.

Millised pahategijad siis meie hoonetes tegutsevad, kui nad endid meie kohal olles näole ei anna?

Koduhiirte uriin on spetsiifiliselt tugeva nn „hiire lõhnaga“ ehk uriini ja muskusnäärmete lehk. Kaelushiirest sellist haisu ei jää.

Koduhiir närib ja rikub pea kõike, kuid teeb seda seal, kus rikutud asjad asetsevad. Kaelushiired, oivaliste ronijatena püüavad oma „saaki“ kusagile ladustada. Kaerahelbeid, kruupe ja mida kõike veel võib leida nii nagis rippuva jope taskust, kummikust, sängist, padja alt…

Eelne jutuga me hiirt ei tõrju, aga vähemasti teame, kes meie valdustes „sigatsesid“.