Lugu jõeforellidest

Postitas Looduskalender - E, 06.11.2017 - 14.14
Autorid

Kirjutas Ene Saadre, Põlula kalakasvatus

Kaamerapildi napsas Erik Roels

Image
Sisu

 

Jõeforell ehk hõrnas       Salmo trutta morpha fario

 

Jõeforell ning meriforell on ühe ja sama kalaliigi erinevad ökoloogilised vormid.

Meriforell on siirdekala, kes koeb jõgedes, kust noorkalad siirduvad merre toitumisrändele ning tulevad suguküpsuse saabudes tagasi jõkke kudema.

Jõeforell on forelli paigaline vorm, kes elab püsivalt jões ja merre toitumisrändeid ei tee. Eestis elab jõeforell ligikaudu 110 jões ja ojas. Tema tüüpiliseks elupaigaks on puhta jaheda veega kiirevoolulised veekogud.

Jõeforellile sobiv suvine veetemperatuur varieerub 7,6°C-st kuni 21,5°C-ni. Minimaalne vooluhulk peab olema vähemalt 0,01 m3/sek.

Nooremad jõeforellid asustavad enamasti kärestikke, vanemad eelistavad väikestes harujõgedes sügavamaid varjulisi paiku kaldauuretes ning hauakohtades või rändavad allavoolu suurematesse jõeosadesse. Paljudes jõgedes limiteerib jõeforelli arvukust just sobivate kudealade nappus.

Eestis saavad jõeforelli isaskalad suguküpseks tavaliselt kolmandal ja emaskalad neljandal eluaastal, kuid mõnede isendite puhul võib see toimuda ka aasta varem või hiljem.

Emaskalade keskmine viljakus on umbes 2000 marjatera. Kudemine algab sügisel vee temperatuuri alanedes 6-7°C-ni. See kestab oktoobri keskpaigast novembri lõpuni, allikalistes vetes isegi jaanuari lõpuni.

Marja embrüonaalne areng kudepesades kestab tavaliselt 3-5 kuud, see sõltub samuti vee temperatuurist.

Pärast koorumist jäävad vastsed veel mõneks nädalaks kudepessa ja arenevad rebukoti toitainete arvel. Toitainevarude lõppedes poevad forellivastsed kudepesadest välja ja hakkavad sööma esialgu väikesi, hiljem suuremaid veeselgrootute (ühepäevikulised, surusääsklased, kihulased) vastseid.

Ühe- ja kaheaastased forellid söövad juba veekogu põhjas elavaid selgrootuid (puruvanade vastsed, kirpvähid jms), aga haaravad toitu ka veekogu pinnalt (nt ehmestiivaliste vastsed). Selgrootud ja nende vastsed, kui neid on küllaldaselt, ongi jõeforellide põhitoit.

Vanemate forellide talvises menüüs on märkimisväärsel kohal konnad. Kalad esinevad jõeforellide toidulaual juhuslikult, kuid üle 20 mm pikkuste isendite puhul võivad nad, peamiselt lepamaim, moodustada siiski teatud osa toidust. Kaladel on vanemate jõeforellide menüüs reeglina oluline osa vaid jõgedes, kus selgrootuid toiduorganisme on napilt. Seal on ka kannibalism tavaline.

Mõnedes jõgedes võivad üsna tähtsaks toidukomponendiks olla teod. Kudeajal on leitud isaskalade magudest ka liigikaaslaste marjateri.

Sama jõelõigu piires on jõeforellide seas täheldatud märkimisväärset „spetsialiseerumast“ erinevatele toiduobjektidele. Samal ajal ja kohas toituvad mõned isendid üksnes kirpvähkidest, teised ehmestiivaliste vastsetest jne.

Jõeforell võib elada 15 aastaseks, kuid Eestis pole kindlaks tehtud üle 7 aasta vanuseid isendeid. Siinsetes veekogudes ei ületa jõeforelli pikkus tavaliselt 50-60 cm ja kehamass 1,5-2,5 kg, kuid on püütud ka kuni 70 cm pikkuseid ja 3-4 kg raskuseid kalu. Eesti rekordkalaks peetakse Prandi jõest 1983. aastal spinninguga püütud 6,25-kilogrammist jõeforelli emaskala.

Jõeforell on hõlpsasti paljundatav ja teda on siinmail kasvatatud ning asustatud üle 30-sse jõkke ja ojja. Lõhilaste paljundamine Eestis algaski jõeforellist.

Endistel aegadel kasvatati jõeforelle ka turukalaks. Esimesed kirjalikud teated sellest pärinevad aastast 1895, kui Põlula mõisa omanik Hermann von Krause eksponeeris Lavi allika väljavoolutiikides kasvatatud elusaid jõeforelle Riias põllumajandusnäitusel.

Kalakaamera ees poseerivad jõeforellid pärinevad Põlula Kalakasvatuskeskuses aastakümneid tagasi kasvatatud ja kaheaastaste noorkaladena vabaks lastud esivanematest.

 

Kirjandus:

1. Ojaveer, E., Pihu, E., Saat, T. (Editors) 2003. Fishes of Estonia. Tallinn.

2. Pihu, E., Turovski, A. 2001. Eesti mageveekalad. Zero Gravity OÜ kirjastus „Kalastaja Raamat“. Tallinn.

3. Tohvert, T., Paaver, T. 1999. Kalakasvatus Eestis. Tartu.

Sildid