400 kitseluuletust ja 53 Eesti kooli

Postitas Aasta Loom - R, 17.11.2017 - 14.25
Sisu
lapsed mägra-aasta preemiareisil
Meenutus eelmisest aastast: luulevõistluse parimate autorite-õpetajate preemiareis Soomaale jahimees Tõnis Kortsu juhendamisel.
Foto: Mats Kangur
 

Aasta Looma kodulehe toimetus, Eesti loodusmuuseum ja Looduskalender.ee korraldatud aasta looma luulekonkursil osales tänavu kokku üle 400 võistlustöö 53 koolist. Väga tihedast konkurentsist valis žürii välja 15 kirjatööd, mille autoritele korraldab Aasta looma kodulehe toimetus preemiareisi metskitse elupaikadesse. Laseme siinkohal kõlada ühel preemiasaanud luuletusel:

 

Rännak

metskitse mesine meelitus
haaras mind haavametsa
pätsis mind pärnametsa
põrgatas põllule

sidus sinikate sinasse
pobisevate pohlade porri
pikutama päiksele
võrumaa võserike võrri

ajas mind aasale ajamerre
lukustas luusima luhale
hingama hiite hiilgust
keset keevat kevadet

metskitse mesine meelitus
tõi mind tõele tõrksale
juurtele jutustavaile
lättele lähemale


Linda Mae Nummert
Tallinna Prantsuse Lütseumi 9 a klass

 

Kommentaar:
„Osavõtt oli sel aastal suurem kui mullu – saabus üle 400 luuletuse ja lühiloo ning neid laekus taas koolidest üle kogu Eesti,“ ütleb žüriisse kuulunud Aasta looma kodulehe toimkonna liige Helen Arusoo. „Tase on tõusnud, luuletused olid tugevamad. Seda ilmselt ka seetõttu, et sel aastal olid väga paljud õpetajad ise juba eeltöö ära teinud – meile ei saadetud mitte kõigi õpilaste töid, vaid nendest oli juba valik tehtud. Mis tähendab, et tegelikult oli metskitse luuletuste kirjutajate arv veelgi suurem,“ rõõmustab Arusoo.
Konkursile saadetud tööde seas oli nii klassikalisi luuletusi, haikusid, lühijutte, fantaasiajutukesi kui ka mõistatusi. Sisulise külje pealt hindas žürii lugude sujuvust, aga ka metskitse elu puudutavate faktide tõesust. "Kui mõnes lühiloos leiti metsa alt talvel pisike tähniline külmetav talleke, siis pidime loo kõrvale jätma. Samuti jäid kahjuks kõrvale näiteks need lood, kus jahimeest kirjeldati kurja mehena," räägib tihedas konkurentsis tehtud valikutest Arusoo.
"Üldiselt oli aga väga suurt eeltööd tehtud ja eriti tegi rõõmu metskitse vanema nime – kabra – kasutamine väga paljudes luuletustes. Nime "kaber" ausse tõstmine on olnud üks meie eesmärke tänavuse aasta looma tutvustamise juures," ütleb Arusoo.
„Ja eraldi tahaksime taas tänada kõiki õpetajaid, tänu kellele kõik need luuletused meieni jõudsid,“ ütleb Helen Arusoo. "Ilma õpetajate tugeva juhendamiseta poleks nii rikkalikult luuletusi loodud, seetõttu soovime ka tublimate koolide õpetajad auhinnareisile kaasa võtta," lisab ta.
Ära märgiti 15 parimat, mille hulgas oli nii 2. kui 9. klassi õpilaste töid. Ühtegi tööd sel konkursil eraldi esile ei tõsteta, sest eesmärk on leida üles huvilised, kes tõepoolest sooviksid minna loodusesse aasta loomaga lähemat tutvust sobitama ja on selleks ka omalt poolt eeltööd teinud.
Parimate tööde autoritele ning aktiivsematele õpetajatele korraldabki Aasta looma toimetus reisi metskitse põnevamatesse elupaikadesse. Lisaks premeerib Eesti Loodusmuuseum parimaid kirjutajaid tasuta muuseumikülastusega ning kutsub enda juurde ekskursioonile ühe klassi, kes paistis silma erilise aktiivsuse ning püüdliku esitluse poolest.
Luulekonkursil osales kokku 53 kooli, allpool on täielik nimekiri. Samas on ka auhinnatud tööde esitajate nimekiri.
Võitjatega võetakse ühendust!
Auhinnatud töödega saab lähiajal tutvuda Aasta looma kodulehel, kus avaldame neid järjepanu lugemiseks.

Parimad kirjutajad
Auhinnaks osalemine reisil metskitse elupaikadesse ning Eesti Loodusmuuseumi priipääse

Tõnis Hendrik Tallo, Kilingi-Nõmme Gümnaasium
Sten Parv, Aruküla Gümnaasium
Kirsi Eliis Ree, Aruküla Põhikool
Helina Viigand, Türi Põhikool
Annabel Narits, Türi Põhikool
Mattias Repp, Ristiku Põhikool
Marie Urvik, Tallinn 32. Keskkool
Auli Kersen, Tallinna 32. Keskkool
Linda Mae Nummert, Tallinna Prantsuse Lütseum
Karl Hendrik Katmuk, Tallinna Prantsuse Lütseum
Helen Tammer, Tallinna Prantsuse Lütseum
Hanna Kangur, Tallinna Prantsuse Lütseum
Hanna-Liisa Mat, Getter Vetemäe ja Hardi Ernits, Melliste Algkool
Gerly Piho, Saverna Põhikool
Cristiin-Heleen Tähepõld, Ülenurme Gümnaasium

Parimad juhendajad (välja toodud koolid)
Auhinnaks osalemine reisil metskitse elupaikadesse ning Eesti Loodusmuuseumi priipääse

Tallinna Prantsuse Lütseum
Türi Põhikool
Ülenurme Gümnaasium
Gustav Adolfi Gümnaasium
Risti Põhikool
Haapsalu Linna Algkool

Eriauhind aktiivsele klassile
Auhinnaks ekskursioon Eesti Loodusmuuseumis
Paide Ühisgümnaasiumi 3b klass

 

15 AUHINNATUD LUGU:

 

Kohtumine kitsega
 

See lugu juhtus minuga kaua aega tagasi. Talvel olid siis veel külmad ja lumised. Oli ilus ilm. Linna lähedale metsa olid äsja tehtud uhked suusarajad. Otsustasin oma suusatamisoskused proovile panna. Niisiis võtsin suusad selga ja läksin.
Teel sinna, metsavahelisel teel, kuulsin suure kivi tagant imelikke hääli. Ei lasknud ennast hirmutada ja teesklesin, et ei märka midagi. Esimesed meetrid olid üpris kohmakad. Ma mäletan, et kukkusin umbes iga kahekümne meetri tagant.
Esimene ring hakkas lõpule jõudma, kui pärast viimast langust, poole tõusu peal märkasin rajast umbes umbes kolme meetri kaugusel maas suurt tumedat kogu. Olin rõõmus ja uudishimulik, seega mõtlesin, et lähen uurin lähemalt. Suur oli minu jahmatus, kui nägin, et see oli värskelt murtud kits. Tema ümber oli kogu lumi verine. Ma tardusin ja vaatasin tema suuri klaasistunud hirmunud silmi. Mitte kunagi varem ei olnud ma näinud metskitse nii lähedalt. Metsas oli haudvaikus ja see oli hirmutav. Kartsin, et too, kes ta maha murdis, jälgib mind puu tagant. Tundsin end väga ebamugavalt ja tahtsin ära minna. Lidusin nii kiiresti kui suutsin, aga tee jäi nagu aina kaugemale. Jooksin ja jooksin, aga ise ei teadnudki, kuhu jooksen. Peaasi, et jõuaksin metsast välja.
Lõpuks jõudsin metsast välja, kitsale metsateele. Tundsin, et ma polnud siin kunagi varem olnud. Alles pärast väikest hingetõmmet märkasin, et mu suusad olid jäänud korjuse juurde ja taipasin, et olen võõras kohas. Ainult üks suusakepp oli kramplikult käes. Ma ei osanud midagi ette võtta. Tagasi ma minna ei julgenud ega teadnud, kuspool on kodu. Istusin lumele, mõtlesin ja ootasin, kuid ma teadsin, et kedagi ei tule. Äkki hakkas lund sadama ja tõusis tuul. Ma panin pea põlvede vahele, et lund näkku ei sajaks ja ootasin edasi. Vahepeal tõstsin pea ja vaatasin ringi. Kedagi ei olnud.
Korraga kuulsin samme, tõstsin pea, aga ei näinud midagi. Vaatasin isegi selja taha, kuid ka seal polnud kedagi. Tõusin püsti ja vaatasin pingsalt ringi, sest teadsin, et olin midagi kuulnud. Siis korraga nägin...
See oli suur ja ilus metskits, kes kõndis minu poole. Arvasin, et äkki ta otsib oma kadunud kaaslast. Ta seisatas mu ees ja vaatas mind. Ma ei liigutanud. Siis aga kõndis ta rahulikult edasi. Ma ei tea, miks, aga järgnesin kitsele. Olles lühikest aega kitsele järele läinud, taipasin, et ikkagi tean, kus olen. Hakkasin kodu poole jooksma. Kitse enam ei olnud... suusad jäidki metsa.

 

Tõnis Hendrik Tallo
Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 6.a klass

            

Metskits


Võib metsas kitse kohata
ja jääb vaid üle ohata
et kuidas hoiab pead ta nii
et justkui oleks kõigest prii
Ta puudelt lehti näkitseb
on priius ainult näiline
sest sööstab äkki välguna 
kui haistab ohtu lähedal
Tal sõpru on ja vaenlasi,
ja talvel tihti nälgagi
kuid ikka uhke, ilus loom
ning tänulik, kui näitad hoolt.

Annabel Narits
Türi Põhikooli 4.b klass 

Üks kaunis hetk

Suveõhtu soe ja sume,
jalutame üle nurme.
Äkki märkan metsavilus
mitut kitse täies ilus.

Kerge kõnnak, sale keha –
rõõm on seda ilu näha.
Sõraliste seltsi kuulub,
liha söögilaualt puudub.

Kaunis väike kitsetall
peidab ennast emme all.
See on hetk, mis meenub taas,
kui lähenemas tuttav aas.

 

Auli Kersen
Tallinna 32. Keskkooli 5.b klass

 

Ehmatus


Metskits on ilus loom,
teile räägin ühe loo.
Kord metsa jalutama läksin,
seal kitse ootamatult nägin.
Sest kohtumisest kohkusin ma ära
ja tegin ootamatult hirmsat kära.
Kits ehmatas ja plehku pani,
ka tema jaoks see polnud nali
näha inimesest hiiglast,
kelle hääl on nõnda vali.


Hanna-Liisa Mat, Getter Vetemäe, Hardi Ernits 
Melliste Algkooli 4. klass

 

***********
Erk metskits valvel
tihke uduloori sees
kitsal põlluteel.

Kargel hommikul
vahtralehtede võlus
kõlab soku mööh.

Kirsi Eliis  Ree 
Aruküla Põhikooli 6. b klass

Metskitse soov
Metskits selle aasta loom.
Tema kõige suurem soov,
Et saaks joosta mööda metsa,
ja et aas ei lõppeks otsa
ja et süüa oleks tal
ja et sünniks kitsetall.
Koos nad rõõmsalt oleksid
ja sellist elu naudiksid.

 

Cristiin-Heleen Tähepõld
Ülenurme Gümnaasiumi 2.d klass

 

Kaberneeme legend


Minu kodukoha lähedal asub kauni loodusega mereäärne paik nimega Kaberneeme. Suvel meeldib mulle seal koos perega päikest võtmas ja ujumas käia. Ükskord jäin mõtlema, mida kohanimes Kaberneeme sõna "kaber" tähendab. Leidsin internetist otsides, et vanasti see sõna tähendas eesti keeles metskitse. Samas ei leidnud ma teavet Kaberneeme nimesaamise kohta. Seetõttu tuli mul mõte ise luua legend, kuidas minu elupaik omale nime sai.
Ennemuistsel ajal ühel kargel varakevadisel hommikul päikesetõusu paiku hakkasid kalurid merele minema. Jõudnud ranna äärde, märkasid nad mitut kaunist kapra ehk metskitse mereääres jalutamas. Tõusva päikese ja sillerdava mere taustal oli vaatepilt eriti lummav. Kalasaak tol päeval oli üllatavalt suurem kui kunagi varem. Sama juhtus mitmel järgneval korral, kui nad merele läksid. Kalurid hakkasid pidama seda heaks endeks, kui nad enne merele minekut kaprasid kohtasid. Metskitsed nägemise ende auks enne mereleminekut kalaõnne ennustamiseks otsustasid kalurid nüüdsest nimetada seda asukohta Kaberneemeks. Aastast aastasse loodavad kalurid iga merelemineku eel näha veel kord kaunist pilti kapradest rannal, mis head kalasaaki ennustaks.

 

Sten Parv
Aruküla Põhikooli 8.a klass

*******


Kitsekene-kaunikene
Kitsekene- kaunikene
 sihvakas ja saledake väike, 
väga graatsiline sabapeegel saba servas... 
Elad elu metsapõues 
kepsled kaunilt kanarbikul
 näksid nurmel, ampsad aasal 
sammalt mekid magusasti... 
Kardad kurje kiskjalisi 
verehimus vaenulisi 
tõtakalt tood talled peitu 
hundid-koerad ei saa võitu... 
Kitsekene-kaunikene
 sihvakas ja saledake väike, 
väga graatsiline sabapeegel saba servas...

 

Gerly Piho 
Saverna Põhikooli 7. klass

 

Sõber kaber

Hiiumaal on metsad kitsi täis,
ükskord terve kari meie õues külas käis.
Nad ei peljand sugugi meid, sest
maal ei oska loomad karta inimest.

Teine kord nad seisid keset külateed,
meie autot vahtisid, ei läinud eest.
Ema naeris: „Tuututa või ära tuututa,
pole palju puudu, et neid võiks käega puutuda.“

Mõnikord, kui hommikud on hägusad,
aknast näha sarvedega sokunägu saad.
Vahib sulle otsa, seisab vaguralt,
ent kui lahkub, endast maha jätab pabulad.

Metskits ei saa iial metsa eksida,
aga linnas kardab ringi kepsida.
Tegelikult polegi ta kits, vaid väike hirvlane,
nii ta jääbki rahvarohkes kohas inimhirmlaseks.

Õigem oleks metsakitse kohta öelda kaber,
seal, kus inimesi harva, on ta külaline sage.
Erandid kuid kinnitavad reeglit:
kui ta ohtu märkab, näitab kohe sabapeeglit.

Hanna Kangur
Tallinna Prantsuse Lütseumi 7.a

 

Metskits


Metsas elab metskits,
maitseb talle puuvits.
Paljaks närib õunapuu
tema väike suu.

Aednikud on väga mures,
kitsekene taimi pures.
Tuleb teha kõrge tara
ümber oma väikse maja.

Varsti sajab lumi maha,
kits ei jää nüüd aia taha.
Hüppab hange otsast aeda,
nüüd on aega ringi kaeda.


Helen Tammer
Tallinna Prantsuse Lütseumi 7.a

 

Üks kits läks üle tee

Metskits, üks paljudest, kes metsas elab veel,
kord tahtis minna üle suure tee.
Sel teel kõik autod sõitsid kahes reas.
Ei tea, mis mõtted küll sel kitsel käisid peas,
kui tahtis sinna teise metsa minna.
Võibolla mõtles, et on jõudnud linna,
et nõnda palju autosid on ees. 
Kits nõutult kõnnib siia-sinna 
ja otsib kohta, kust saaks üle minna.
Siis äkki märkab - oh sa frukt! -
seal eemal paistab ökodukt!
Kits kiirelt teebki mõned hüpped,
et jõuda teise metsa rüppe.
Ja lõpuks kõigil rõõmus meel -
on kitsed metsas, autod teel.
Kui kitse ise näha tahad,
kuid pole aega metsa minna, 
siis kaamera toob pildi sinna,
kus parajasti viibid sa,
et saaksid teda jälgida.

Karl Hendrik Katmuk
Tallinna Prantsuse Lütseumi 7.a

 

 

Rännak

metskitse mesine meelitus
haaras mind haavametsa
pätsis mind pärnametsa
põrgatas põllule

sidus sinikate sinasse
pobisevate pohlade porri
pikutama päiksele
võrumaa võserike võrri

ajas mind aasale ajamerre
lukustas luusima luhale
hingama hiite hiilgust
keset keevat kevadet

metskitse mesine meelitus
tõi mind tõele tõrksale
juurtele jutustavaile
lättele lähemale


Linda Mae Nummert
Tallinna Prantsuse Lütseumi 9.a

 

Metskits


Metskits on rahulik,
ometi valvas.
Alati väärikas,
samas nii habras.


Silmad mustjad,
suured ja targad.
Ärevust õhus vist
märkavad kõrvad.


Nii uhkelt ta seisab
seal kasteses rohus.
Aimates siiski,
et elu on ohus!

Marie Urvik
Tallinna 32. Keskkooli 5.b

Kuidas metskits võitis aasta looma tiitli.
 

Kits, karu, põder, hunt ja ilves võistlesid aasta looma tiitli nimel. Mäger on kohtunik, Võitjaks pidi saama
kõige väledam jooksja. Pealtvaatajaid oli palju.
Mäger: "Tere tulemast vaatama aasta looma tiitlivõistlust!"
Rahvas: "Jee! Hurraa!"
Mäger: "Nüüd algab võidujooks."
Kits: "Jou, hunt, mis teed?"
Hunt: "Otsin netist, kuidas sohki teha. Katsun ennast ilma jooksmata finišisse teleportida."
Kits: "Nojah. Edu sellega!"
Hunt: "Tänud!"
Põder: "Mida ta teeb?"
Kits: "Üritab teleportimise abil sohki teha."
Põder: "Hahaa! Nagu see teda aitaks!"
Kits: "Ma tean. On alles loll!"
Mäger: "Alustame võistlusega! Tähelepanu, valmis olla, läks!"
Kõik loomad pistsid jooksma, aga hunt haihtus. Loomad jooksid oma ringi ära. Esimesena finišeerus
metskits. Ta tunnistati aasta loomaks. Loomad õnnitlesid metskitse. Pidu oli täies hoos, kui ei tea kust,
ilmus välja väsinud olemisega ja pisut külmunud moega hunt.
Kits: "Oi, kus käisid?"
Hunt: "Ma tahtsin ennast kõige enne finišisse teleportida, aga midagi läks sassi ja kõigepealt jõudsin
mingisse kõrbe, kus olid püramiidid. Siis olin äkki mingis metsas, kus oli hiiglaslik müür. Seejärel olin
mingil mäel, kus oli ehitis koos hiigelsuure kuldse kujuga. Siis sattusin väga kõrge mäe otsa, kus oli
kohutavalt külm ja hingata oli raske. Ja lõpuks jõudsin siia tagasi."
Kits: "Küsi inimeste käest, mis kohad need olid, kus sa ära käisid, aga mina olen nüüd aasta loom!"
Hunt: "Okei, väga tore, palju õnne! Ma lähen harjutan nüüd teleportimist. Võib olla saan siis järgmisel
korral aasta loomaks."

Mattias Repp
Ristiku Põhikooli 6.a 


Monoloog metskitsele

Vaid viivuks näen sind, metskits,
aga siis sa kaod kui vits
vette, või õigemini metsa,
lihtsalt lased lesta.
See veel veidike võiks kesta,
et saaksin sinuga juttu vesta.
Vaadata su ilu
ja su suurte silmade võlu,
milles peegeldub õhtune päike.
See toob esile su silmade läike.
Su keha peal on laike,
miks küll oled nii vaikne?
Räägi mulle, mida sa sööd
ja kus küll veedad ööd?
Kuhu oled praegu teel
ning mida ihkab veel su meel?
Kuidas kõlab sinu keel?
Mul küsimusi veel ja veel.
Kuid äkki ehmud sa
kui lähemale astun ma.
Taas kähku kaod mu juurest,
see on ilmselt hirmust suurest.
Vaid viivuks nägin sind,
kuid sellest piisas, et lummasid mind.

Helina Viigand                                                  
Türi Põhikool 9.a

 


 

 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.