Ahjust ja ahjuküttest

Postitas Looduskalender - L, 18.11.2017 - 09.09
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Sisu

" Den norske langrennsboka", illustratsioon raamatust

" Den norske langrennsboka", illustratsioon raamatust

Kuu aega tagasi sain ma esimest korda teada, mida tähendab päriselt kõnekäänd “vesi ahjus”. Seda, et see hetk, kui vesi ahjus on, on tõeliselt suur häda.

Varem olin ma ette kujutanud, et see tähendab midagi Pärnu jaanuaritormi üleujutuse laadset, et vesi tõuseb ahju ja ahju ei saa kütta.

Aga juhtus nii, et mingil seletamatul kombel hakkas meie karjala voolukivist ahju korstna juurest laest vett tilkuma. Esialgu märkasime vaid seda, et ahjuplaat kerkis üles ja plaadi alla tulid praod. Panime kiiresti ahju kõrvale lisa-vinguanduri, aga see püsis vaiksena. Kui ahjumeister lõpuks kohale jõudis ja ahju pealt lahti võttis, siis selgus, et meie ahi oli otsekui ära mädanenud. Sisemine lõõride osa oli pudedaks muutunud ja kivid paisunud ja nii ka pealmise plaadi üles kergitanud. Ohkasime ja tellisime uue kalli ahju sisu, kindlustusjuhtumiks taoline asi ei kvalitseeru, korstnaserva katusel olime juba tilkumist märgates vettpidavaks teinud.

Aga uus ahjusisu sai valmis ajal, mil mu abikaasa oli parasjagu kodust ära. Ahjumeister luges mulle peale sõnad, kuidas ahju “sisse peab kütma”. Selleks, et värskelt laotud ahjusisust jälle vesi välja saada. Ja see tundus õudustäratav. Ahju tuli nädal aega kütta kaks korda päevas peenikeste sõrmejämeduste pilbastega.

Miks see minus õudust äratas? Ma olen küll maalaps ja üles kasvanud ahiküttega majas ja isegi suurema osa oma elust ahju kütnud. Aga ikka on olnud keegi, kes ahjukütmiseks puid lõhkus. Alguses isa ja vend ning hiljem abikaasa.

Puude lõhkumine on minu meelest kindlalt meeste töö, öelgu nüüd soovolinik mis tahab. See nõuab osavust, täpsust ja jõudu. Mida naistel treenimatuse ja füsioloogia iseärasuste tõttu ikka vähem.

Muidugi, ma sain sellega hakkama, olen sundolukordades alati saanud. Aga tunnistan, et puid lõhkuda ma ei oska ja kui võimalik, siis palun seda teha kellegil teisel.

Minu esimesed puulõhkumise kogemused jäävad päris varajasse lapsepõlve, siis kui venna ja sõpradega hakkasime lõkketegemist harjutama. Keetsime endale tagaaias suppi ja vaaritasime isegi magustoite. Mitte, et meil kõht tühi oleks olnud, aga ise tegemine tundus ülipõnev. Kirvega puude peenemaks raiumine ei läinud minusugusel aga mitte üldse, seda enam, et tegemist oli väikese matkakirvega ja puud, mille maha saagisime olid enamasti pajud ja okslikud. Kiiresti sain selgeks, et lihtsam on kasutada jalgu ja joosta koju kuuri peenekslõhutud pliidipuude järele.

Teine puulõhkumistahe saabus millalgi kooliajal, kui varateismelisena avastasin, et suudan ka lõhkumiskirvest juba tõsta. Aga muidugi ei osanud ma jõuvarusid säästa ja enne kui puulõhkumise nipid selgeks said, olin ma asjast tüdinud. Aegajalt toksisin venna kõrvalt külma ilmaga katki peenemaid haavapakkusid või väikse kirvega maha käsivarrejämeduste kaskede koort, et need niiviisi kuivaks. Kasel ja pajul sain ma ikka lahti vaid pisikesi kiilukujulisi tükikesi, või nagu vend öelda armastas – hambaorke, ja nii jäi puudelõhkumine venna hooleks.

Tõsi, tudengipõlves nautisin kord talvekülmas kuusepakkude lõhkumist. Tasus vaid kirvega pakku puudutada, kui halud heleda raksatusega kahele poole lendasid.

Ja neljakümne viiendaks sünnipäevaks sain ma endale sünnipäevakingituseks puulõhkumismasina. Sellise viietonnise jõuga. Kui see põrgumasin nii palju müra ei teeks, siis võiksin end nüüd puulõhkujate tsunfti lugeda.

Aga kuna puulõhkumismasin oli ahjuparandamise ajal parasjagu maal, seal, kus uued ahjupuud kasvavad, siis olin fakti ees, et pean kirve kätte võtma.

Algus oli ikka väga õudne, pliuh ja plauh lendas kirves puust mööda. Olid need ju parajalt ahjupuuks lõhutud ülikuivad puud, kergelt vinti kuivanud. Igast halust pidin saama kuus korda peenemad pilpad. Tasapisi muutsin taktikat, võtsin appi pussnoa ja kirvega sellele tagudes sain peotäie pilpaid lõhutud. Olin lapsepõlves näinud, kuidas isa nii tulehakatust tegi. Aga nagu juba ütlesin, et halud olid ülikuivad ja sellist puud väikese jõuga ei lõhu ning siis see juhtus. Ühel hetkel keerdus kirves teistpidi ja jättis mu vasaku käe nimetissõrmele verise vorbi. Nutsin natuke omaette. Tänasin õnne ja jätkasin. Selle päeva puupilpad olid mul kõik natuke verised.

Teisel päeval uurisin natuke asja internetist ja leidsin enda jaoks, kes ma täpsusega ei hiilga, parema meetodi. Koputasin tasakesi kirvega, samal ajal puuhalust kinni hoides ja kuivamispragu otsides, puuse sisse ja siis virutasin juba halu koos kirvega kõvasti vastu pakku. Kiiresti sain mitme päeva kütte kokku ja siis tuli juba õnneks mees koju.

Mikk rääkis mulle muidugi siis ka puulõhkumise kasulikkusest, et Rootsi kuninga isale oli meeldinud puid lõhkuda, ilmselt on see omamoodi stressimaandamine. Saad kõik oma pinged ühe hoobiga välja prantsatada.

Aga niisama stressimaandamise partsudega puid kaua ei lõhu, puude lõhkumine on kunst. Mikk räägib ikka seda lugu, et kui Tartus teatritegemisel tal maailm kokku jooksis ja ta Karula metskonda raietööliseks läks, siis raksustas ta seal noore mehena kõvasti tööd teha, aga õhtuks oli väsinud ja läbi. Ükskord oli aga tema puulõhkumist vaadanud üks vana metsamees ja öelnud: “Noormees, miks sa sedaviisi teed?” – “Mismoodi?” “Lased enne kirve pakuni jõudmist jalad lõtku, kogu vägi kaob nii löögist”.

Ja tõsi puulõhkumine on kunst, sa pead nägema puu mustreid, aimama ära tema lõhenemise kohad, kergem on lüüa puud ladva poolt... ja lüüa tuleb raksaki, nii et löögijõud on kõige suurem hetkel kui kirves vastu pakku lajatab.

Lihtne on lõhkuda päris lõhkumiskirvega, aga need on enamasti naiste jaoks liiga rasked. Okslikud pakud võib kohe veeretada öösel lõkkehoidmise jaoks kõrvale või siis kasutada kiilu, aga see on juba kõrgem kunst. Ja tulehakatuse pilpaid saab teha just kirvega tasakesi koputades.

Küsite nüüd, kas lihtsam ei oleks muretseda endale alternatiivsed kütteseadmed. Muidugi. Ja need meil ka on. Aga mulle ei meeldi õhksoojuspumba pidev urin. Meeldib kamina praksumine ja selja soojendamine vastu ahju.

Küsisin ka oma Facebooki sõpradelt, kas neile meeldib ahju kütta ja vaid mõned üksikud ütlesid, et nad eelistavad teisi küttekoldeid – nii pole puude tassimist ja pidevat puru põrandal.

Ma olen mõelnud, et kas sellepärast peavadki eestlastel maakodud olema, et seal saaks kütta kaminat või ahju, teha õues lõket.

Kodusoojust teile kõigile sellesse rõskesse ja pimedasse aega!