Kährik ehk kährikkoer       Nyctereutes procyonoides

Tegelikult me ei tea, meil elavate kährikute arvukust, aga väljend: „kui ühte kährikut näed, peab neid lähikonnas olema vähemalt kümmekond“ vastab peidulise ning enam öise eluviisiga kährikute puhul tõele. Vähemaks on neid mitmete taudide edasikandjaid viimastel aastatel ikkagi jäänud.

Tänavuse aasta soojast, aga sademeterohkest sügisest hoolimata liiguvad kährikud juba ringi nüüdseks tiheda aluskarvaga talvekasukas. Sügisel nuumati endid teraviljaga põldudel, maha pudenend õuntega viljapuuaedades, hiiliti maanteede ääres raibet…

Kehakaal, võis kevadisel ajal täiskasvanud loomal küündida kuni viie kiloni, mis aga sügiseks on kahekordistunud ja seda rasvavarude arvel. Topeltkaal ja kohev kasukas muudab kährikud kohmakaks ning nende aeglane liikumine veidi koomiliseks. Kuigi kährikutel toimus aastane karvavahetus juunikuus, siis sügisel muudab kasuka kohevaks talveks selga kasvatatud tihe aluskarv.

Maanteede veertes, autotulede valguses hõlpsat saaki noolivaid kährikuid kohtame harvemini, kui paari kuu eest. Vastavalt vähem ka nende laipu teedel. Ilmad juba sellised, et tuleb hoiduda urgude lähedusse.

Alates oktoobrikuust liiguvad vanaloomad jälle paarides ning talvituvad koos väljakujunenud territooriumil.

Kui varatalvisel ajal lumi maha tuleb, põõnab kährikupaar mitu päeva enne urus, kui välja uudistama ning jälgi jätma tullakse. Nende koerlaste taliuinak on äärmiselt katkendlik.