Auhinnaretk metsa

Postitas Aasta Loom - K, 06.12.2017 - 09.00
Avapilt
Sisu

"Ma ei teadnudki, et kopra tammil kannatab vahel ka ise kõndida," imestas Mattias Repp, kes sai koos teiste lastega looduses liikumise tarkusi juurde Eesti Loodusmuusemi ja Aasta looma luulevõistlusel pärjatud autorite preemiamatkal.
Foto: Mats Kangur


Möödunud nädala lõpul toimunud laste metskitse luulevõistluse auhinnaretkel Tallinna lähistel metsas osalesid tublimad lapsed ja õpetajad, kes viie kilomeetrise ringi jooksul vaatlesid hilissügist loodust ja õppisid tundma loomade tegutsemismärke. "Tuleksin siia meeldi koos klassiga tagasi," kinnitas Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Jaanika Pärnamägi.
Aasta looma kodulehe toimkonna matkal metskitse radadel leiti mitmeid kitsede "tänavaid" ja "maanteid", mis risti-rästi üle põldude ja metsa lähevad ja millel vaid loomad liiguvad. Üllatuseks oli lastele ja õpilastele soolaku külastamine. Saadi teada, milline soolak päriselt välja näeb. Kuulati huviga, miks loomadel on soola vaja ja miks neile meeldib seda lakkuda. Ka kitse kraapimisjäljed kraavi perves ning noorte mändidega pusklemine olid üllatuseks. Lisaks kabra tegevusjälgede tundmaõppimisele vaadeldi ka kopra märke looduses ning raagus puid ja põõsaid. Metsa all korraldati lõpuks ka piknik, kus kõik said muljeid vahetada. "Sellel retkel sai palju uut teada, mida enne ei ole osanud looduses ise tähele panna," kinnitasid õpetajad.

Helen Arusoo

retk
Aasta looma kodulehe meeskond julgustus õpetajaid ja õpilasi  oma klassidega tihemini metsas teemamatku korraldama. 
Foto: Mats Kangur

 

 

melliste koolilapsed
"Minu jaoks oli uus teadmine see, et kitse liikumissuunda saab jälje järgi määrata, kui vaadata, kuhu poole on "nooleots" ehk jälje teravik suunatud," kõneles Melliste kooli 4. klassi õpilane Hardi, kes oli üks auhinnatud luuletuse autor koos Getteri ja Hanna-Liisaga.
 

Lõpetuseks ka paar auhinnatud luuletust.

Ehmatus 
Hanna-Liisa Mat, Getter Vetemäe, Hardi Ernits 
Melliste Algkooli 4. klass

 

Metskits on ilus loom,
teile räägin ühe loo.
Kord metsa jalutama läksin,
seal kitse ootamatult nägin.
Sest kohtumisest kohkusin ma ära
ja tegin ootamatult hirmsat kära.
Kits ehmatas ja plehku pani,
ka tema jaoks see polnud nali
näha inimesest hiiglast,
kelle hääl on nõnda vali.

*********

 

annabel ja Auli
Auli Kersen  (paremal) ütles, et enne auhinnaretke ei teadnud ta, millised kitse poolt pusitud puud välja näevad. Aga kitse jälgi tundis. Puul istub koos klassikaaslase Annabeliga.
Foto: Mats Kangur

 

Üks kaunis hetk
Auli Kersen
Tallinnna 32. Keskkooli 5.b

 

Suveõhtu soe ja sume,
jalutame üle nurme.
Äkki märkan metsavilus
mitut kitse täies ilus.
Kerge kõnnak, sale keha –
rõõm on seda ilu näha.
Sõraliste seltsi kuulub,
liha söögilaualt puudub.
Kaunis väike kitsetall
peidab ennast emme all.
See on hetk, mis meenub taas,
kui lähenemas tuttav aas.

*****