Ronk ehk kaaren       Corvus corax

Ennevanasti peeti ronkasid vaid suurte laante ning metsadega seotud lindudeks. Tegu on nutikate, äärmiselt tarkade ja õpihimuliste lindudega, kes saavad nüüdseks hakkama pea igal pool.

Kolmveerand sajandi eest arvati meil pesitsevate rongapaaride arvukuseks umbes sadakond ja nad võeti isegi kaitse alla. Pool sajandit tagasi oli pesitsejate maksimum ehk kuus tuhat paari. Tänaseks on arvukus taandunud kolme-, neljatuhande haudepaarini.

Meil pesitsenud vanalinnud on enamalt jaolt paigalinnud, noorlinnud hulguvad muidugi ringi, asudes pesitsema kaheaastastena.

Põhja- ja idasuunaliste sisserändajate arvel võib talvine rongapopulatsioon kasvada mõnel aastal kordades suuremaks, sel ajal liigutakse ringi seltsingutes, aga truud ronkade vanalinnud hoiavad ikka paaridena kokku.

Kõik rongad on talvisel ajal sarnase sulestikuga. Vaid vanad isaslinnud paistavad seltsingus teistest õige pisut kogukamatena: nende kaal võib küündida kuni pooleteise kiloni, emas- ja noorlinnud kaaluvad veidi üle kilo oma kuuekümneviie sentimeetrise kehapikkuse juures.

Päikesepaistel küütleb ronkade must sulestik metalselt sinakat tooni ja pane lennupildis tähele ronkadele iseloomulikku kiilukujulist sabaotsa (vaata Arne alumist fotot).

Tähelepanelikel ja omavahel suhtlevatel lindudel ei tundu olevat erilisi toiduprobleeme talvisel ajal. Metsadest leidub raibet sest jahihooaeg kestab. Kütitakse pisinärilisi, sula maa korral leiab maapinna lähedusse peitunud putukaid või vihmausse.

Ronkade viimase nädala vaatlused: LINK

Rongad