Kattekold       Lycopodium annotinum

Lõuna-Eesti on kenasti lumevalge, aga Põhja-Eestis kõnnivad kuuseotsijad veel hilissügiseses metsas. Kuusemetsades, kuid paljudes teisteski kasvukohtades võime sattuda kenadele kattekoldadele, millest meie esivanemadki on huvitavaid toakaunistusi pühade ajaks punutud. Metsa all peab neid lihtsalt märkama.

Igihaljas kattekold on meie metsades enamlevinud liik (harvemini kohatav on pehmem, tihedam, aga looduskaitse alune karukold). Kattekolla viimased lehtedega varred on kuni paarikümne sentimeetrised ja püstised, hoides oma lehekesi harali või veidi allapoole käändunult. Lehetipud tunduvad jäigad ning isegi veidi teravad. Roomav vars on vanal taimel üle meetri pikkune ning vahepealt juurdunud.

Hea teada, et kattekold on sõnajalgtaim, mis areneb eostega - seega väga pikaldaselt ehk uue taime arenemiseni võib isegi soodsates kasvutingimustes kuluda kümmekond aastat.