Ajalooliselt esimese väljakukuuse püstitamise au jagavad Tallinn ja Riia, kus Mustpeade Vennaskond vastavalt aastatel 1441 ja 1510 esimese avaliku jõulupuu püsti pani. Aga ikka vaieldakse siiani – kumb oli esimene?

Kodukuused hakkasid Eestis saksa kultuuriruumi mõjul levima 18. sajandil ja 19. sajandi lõpuks oli jõulupühadeks kuuse tuppa toomine juba üldtuntud.

Aga, ka siin on aga, sest kultuurilooliselt suures Eestis on paiku, kus jõulupuuks on hoopis mänd! Nii on see näiteks Kihnus.

Varasemal ajal on Eesti talutraditsioonis vastavalt võimalusele jõuludeks tuppa toodud heinu või õlgi ning elu sümbolina igihaljaid oksi. Viimasest on jäänud tava talvise pööripäeva kandis oma eluruume okaspuupärjaga ehtida.

Igihaljastest okstest pärja meisterdamine on iseenesest lihtne ja alternatiivne võimalus veidigi traditsioonilist jõuluhõngu tuppa tuua. Mis kõige parem - suure tõenäosusega on, vähemalt kõigil maja- või suvilaomanikel, kõik tööks vajalik omast käest võtta ja poodi ostuhulludega võitlema ei pea minema.

Pärga teha on hõlbus aga mõnevõrra ajamahukas. Kõigepealt käi oksakääridega ümber maja ja lõika kuusehekist, mis juba ammu pügamist on vajanud, silma järgi paras kogus oksi. Või kasuta ära need, mis metsast toodud kuusekese paigaldamisel üle jäid. Ehk mine tee üks tiir kodulähedas metsas ja korja pidevast tuulest räsitud mändide alt oksi ning kombineeri neid pohla-, mustika- ja kanarbikuvartega.

Edasi tuleb parajad peotäied 10-15 cm pikkuseid oksi kinnitada käepärasest materjalist raamile. Selleks võib sobiva suurusega võru painutada kas pajuokstest, toekamast traadist või näiteks ka traadist riidepuust, nii on juba eos ka riputamise mure murtud.

Ega seal rohkem mingit kunsti polegi kui oksakimbud piisavalt tihedalt, nii et kinnituskoht välja ei paista, kõvasti aluse külge siduda. Sidumiseks sobib igasugune pehmem käsitöö- või aiandustraat, näiteks kasvuhoones kasutatav sidumistraat.

Ja ongi kõik, pärg on riputamiseks valmis!