Metskitse aasta kokkuvõtteks

Postitas Aasta Loom - K, 03.01.2018 - 19.53
Avapilt
Sisu

Möödunud 2017. aastal jätkus metskitsel süüa ja külma ei pidanud kannatama. Oli hea aasta.
Foto: Tarmo Mikussaar


2017 aasta on läbi saanud ja metskitseaasta koos sellega. Algava aasta peategelaseks saab ilves. Raske oleks leida Eesti loodusest teist niisugust liikide paari, kes üksteisest samapalju sõltuks kui metskits ja ilves. Suurt kaslast tutvustades ei saa üle ega ümber tema põhilisest saakloomast, mis tähendab, et metskits jääb fookusesse ka 2018. aastal. 
Teema lõpetuseks lühidalt sellest, kuidas käis metskitse sõrg läinud aastal ja milline on tulevikuprognoos? See, et inimesed tema tegevusele tavapärasest enam tähelepanu pöörasid, looma heaolu vaevalt et mõjutas. Eesti metskitseasurkonna seisund on alati sõltunud ennekõike ikka looduses toimuvast: ilmastikust, kiskjate arvukusest, haiguste levikust. Nagu teada, 2010. ja 2011. aasta rasketel talvedel hukkus suur osa siinseist metskitsedest. Aga viimased, kaasaarvatud 2016/2017 aasta talv, on olnud soodsad ehk teisisõnu soojad ja lumevaesed. Ka looduslike vaenlaste arvukus on olnud suhteliselt madal. Tõsi, lõppeva aasta kevad ja suvi, mil on tallede sündimise aeg, tuli külmavõitu. Vastsündinute ellujäämist võis see pisut kahandada, aga arvukuse kasvutendentsi see kindlasti ei muutnud. Lühidalt: metskitse populatsiooni seisund on hea ja arvukus kasvab. 
Sel sügisel korraldasid jahimehed tavalisest enam ajuloendusi metskitse asustustiheduse määramiseks. Kogutud andmed vajavad veel kriitilist analüüsi, aga esialgu võib nende põhjal kui mitte väita, siis vähemalt oletada, et metskitse arvukus on tänaseks saavutanud umbes 60-70% sellest, mis ta oli arvukuse tipus 2005-2010 aastail. Siis võis siinmail (kevadise, tallede sünnieelse seisuga) elutseda kuni 150 000 metskitse, nüüd ehk umbes 90 000. Tõsi küll, metsaomanikele pole selle sümpaatse uluki arvukuse kiire kasv sugugi meelepärane olnud, mis on ka arusaadav. Männi- ja kuusekultuurid on nüüd üha enam ohustatud, sest metskitsed oskavad neist kui väärtuslikust toiduallikast lugu pidada. Nii on maakondade jahindusnõukogude vahendusel kasvanud metsaomanike surve jahimeestele üha enam metskitsi küttida ja küllap edaspidi nii ka juhtub. Ka ilveste arvukus on tõusuteel ja eks nemadki annavad oma panuse metskitsede arvukuse reguleerimisel. Ulukimajanduse korraldajate ehk seire- ja jahindusspetsialistide ülesanne on seda protsessi kontrollida ja suunata. Mulle näib, et just praegu on niisugune periood, kus metskitsi on parasjagu, loomade asustustihedus on üsna mõõdukas. Seega oleks praegu kõige olulisem piirata arvukuse edasist kasvu. Siis võib loota, et metsakahjustused „ei ületa valuläve“ ja mis samavõrra oluline, asurkonna tervislik seisund ei halvene. Helmintoosidest nõrgestatud populatsioon on kergesti haavatav. Raskete talvede vältimine ja isegi ette ennustamine pole meie võimuses. Küll aga on võimalik piirata asustustiheduse liigset kasvu ja seeläbi takistada haiguste levikut. 
Minu tulevikunägemus: lähemal aastakümnel püsib metskitsede arvukus stabiilsena umbes tänasel tasemel ning asurkond on terve ja tugev. Neist saavad söönuks ilvesed ja hundid ning jätkub jahimeestelegi. Ka metsaomanikud on (enam-vähem) rahul. 
Head ilvese aastat kõigile loodushuvilistele!
 

Tiit Randveer
 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.