Händkakk

Händkakk      Strix uralensis

Varaöine händkakk jälgis maantee veeres „kiiruse ületajaid“, küllap siiski neljajalgseid pisikesi ja piiksuvaid kiiruseületajaid...

Meie seltskonnast lind ennast eriti segada ei lasknud, oli umbes paarikümne meetri kaugusel ja nii ta sinna meist istuma jäigi.

Jäi loota, et händkakk miskit valearvestust ei teinud ega liiklusest aktiivsemalt osa ei võtnud.

Meil paigalind, suur ja hallikasvalge sulestikuga ning pika hännaga, millest ka nimi. Mingit aega tagasi nimetati neid Uurali kakkudeks nagu siiani ladina keelsest nimest näha võime.

Lindude kehapikkus jääb keskmiselt alla kuuekümne sentimeetri. Kakkudele omaselt on isaslinnud veidi pisemad, kaaludes alla seitsmesaja grammi, emaslinnud kuni kilosed. Märkimisväärne on lennupildis tiibade siruulatus - meeter ja kolmkümmend sentimeetrit, lend vaikne, pehme, aga jõuline. 

Händkaku nägu ehk loor tuhkhall, silmad tumepruunid, nokk kollane.

Miks me välimust kirjeldame? Talvisel ajal võime händkakku sagedamini märgata ka päevasel ajal oma vaatluskohal istumas. Talvine arvukus jääb nelja ja kuue tuhande linnu piiresse.

Viimaste päevade hännaka vaatlused: LINK