MÕTISKLUS: Ühe metsatuka lõpp

Postitas Looduskalender - N, 11.01.2018 - 12.12
Autorid

Pildistas ja arutles Kaisa Berg

Image
Ühe metsatuka lõpp
Sisu

Kuu aega tagasi kasvas siin veel männimets. Enamik neist puudest oli seemnest võrsuma hakanud 1873. aasta paiku. See tähendab väga kaua aega tagasi, kui mõelda meie riigi vanusele või ühe inimelu kestusele. Need puud olid vanemad kui Eesti Vabariik, mis tähistab peagi 100. aastapäeva, ning hakkasid võrsuma enne seda, kui sündis mu vanaema vanaema.

Tänaseks on sellest riigile kuuluvast metsatukast jäänud alles vaid palgivirnad, hake ja kännud.

Mänd võib elada Eestis 350 kuni 500 aastaseks. See tähendab, et need terved ja elujõulised puud oleks võinud elada veel aastasaja või mitu ning pakkuda puhkekohta inimestele ning elupaikasid teistele elusolenditele. Seadus lubab seesuguse männiku 90-aastasena lagedaks raiuda.

Viimaste aastatega on sealkandis elurikast küpset metsa järjest vähemaks jäänud. Inimestele on jäänud järjest vähem kohti, kus loodusrikkust nautida. Otse lageraielangi kõrval asub RMK rajatud puhkekoht. Praegu võib seal pikniku pidades vaadata palgivirnu. Peagi viiakse needki ära ühes hakkega ning esivanemate aegsest metsatukast jääb alles lage maa.

Öeldakse, et metsa kaotuse pärast ei tasu muret tunda - mets ju uueneb. Küllap uueneb seegi raielank. Ükskord kõrgub siin taas sama väärikas vanuses männik, kui needki puud, mis praegu äravedu ootavad. Aga see aeg saabub siis, kui Eesti Vabariik hakkab valmistuma 250. aastapäevaks ja mu lapselapse lapselapsel võiks sündida laps.

Ühe metsatuka lõpp