LUGEJAKIRI: Kelle eest me metsa kaitseme?

Postitas Looduskalender - E, 05.02.2018 - 10.10
Autorid

Kirjutas Mati Sepp

Pildistas ja toimetas Kaisa Berg

Image
Sisu

Mets vajab kaitset, aga kelle eest me metsa kaitseme? Kui oleksin mitu aastat tagasi sattunud siia kuivenduskraavi juurde jalutama ning leidnud märgi kobraste elutegevusest riigimetsas, siis oleksin koheselt organiseerinud jahi kobraste pesakonnale ning vähem kui päevaga oleksid koprad sealt piirkonnast igaveseks läinud. Nad oleksid sealt ära kütitud.

Kuid ajad muutuvad ja inimenegi muutub. Seekord jalutasin koos matkakaaslasega mööda kraaviperve ja tahtsin talle näidata midagi erilist. Esmalt kuulis ta kauguses veekohinat, mis tekitas uudishimu. Minule oli veekohin teadmiseks, et kopratamm on veel alles seal, kust selle sügisel olin avastanud. 

Tamm oli veelgi kõrgem kui varem – koprad olid loonud midagi õige võimsat otse keset peakuivenduskraavi riigimetsas. Mind see ei häirinud, matkakaaslast samuti mitte. Olime mõlemad meeldivalt vaimustuses kopra elutegevuse jälgedest.

kobras

Kopratammi kõrval asuv riigimetsa tukk aga lausa mattus veest ning metsa saatus on teada – kui kopratammi ära ei lõhuta, sureb see hektari jagu metsa aja jooksul liigniiskuse tõttu. Mõte sellest ei kurvastanudki mind, sest olime just tulnud viiehektariliselt lageraielangilt, mis oli tekitanud minus masendust. Pärast lageraielangil nähtud vaatepilti tundus kobraste tegevus isegi õige – kui inimene võib nii palju hävitada ja looduselt võtta, miks ei võiks loodus võtta tükikest metsa rikkusest.

Egas koprad kõike endale pessa tassi, nagu inimene, kes viiks kõik tehasesse. Liigniiskuse tõttu surev mets muutuks aja jooksul liigirikkuse Mekaks, kui jahimehed ja RMK sellele enne kätt ette ei paneks.

Juba praeguseks on kobraste tegevus toonud sinnakanti elurikkust. Kui muidu on kuivenduskraavid peamiselt kiirevoolulised veejuhtimise trassid, kus elu peaaegu puudub, siis nüüd oli kopratammi taha tekkinud tiigike, mille sügavas mudas talvitusid konnad. Nemad olid omakorda kohale meelitanud liike, kes konnadest toituvad (saarmas, mink, tuhkur). Lisaks näitasid jäljed lumel, et metsnugis oli muutnud kopratammi ületamise igapäevaseks ettevõtmiseks, et kuiva jalaga üle kraavi saada.

Koprad olid loonud elukeskkonna ning mõistsin esimest korda, et mina jahimehena ei ole seekord see, kes peaks selle hävitama. Inimene on selles piirkonnas juba nii palju looduselt elukeskkonda võtnud, et selle koprapere välja juurimine tundus juba liig mis liig. Isegi kobraste poolt üle ujutatud liigniiskusesse surev mets muutuks aja jooksul omamoodi pelgupaigaks puuõõnsustes pesitsevatele lindudele ning putukatele ja samblikele, kes vajavad eluks surnud puitu. See kobraste poolt üle ujutatud mets, on üks väheseid vana metsa tuustakaid selles piirkonnas. Ümberringi on palju noorendikke ning viimaste aastatega on seal kandis tekkinud juurde hulganisti lageraielanke.  

Ilmselt sekkub seal kopratammi juures metsaski inimene enne, kui see mets saab muutuda omamoodi vaatamisväärsuseks ja elukeskkonnaks surnud puidust sõltuvatele liikidele. Lõppeb see ikka nii, et koprad kaovad ja metski raiutakse maha. Inimene leiab, et metsa tuleb kaitsta kobraste tegevuse eest, kuid kes kaitseb metsa, kui inimese tegevus seda hävitab?

kobras