Sõtka pesakastide puhastamine Kakerdaja rabas

Postitas Looduskalender - K, 07.02.2018 - 09.09
Autorid

Kirjutas, video salvestas ja pildistas Aarne Vesi 

 

Sisu

Kakerdaja raba sõtka pesakastide lugu sai alguse juba siis, kui järve ääres veel laudtee lõhnagi polnud. Esimesed pesakastid pani sinna üks Alavere kooli õpetaja kuskil 1960/1970-ndate paiku. 

2010-ks aastaks oli viiest kastist napilt kasutuskõlbulikud veel ainult kaks. Kuna sel ajal oli Kakerdaja võrreldes tänasega veel suhteliselt rahulik paik, otsustasin sõtkastele uued kodud teha. 

Huviline saab parema ülevaate koos mõne pildiga minu fotoblogist: http://aarnevesi.blogspot.com.ee/2010/11/

Uute kastidega võtsin ka endale kohustuse neid enne igat pesitsusperioodi hooldamas käia. Selles osas on mul alati abiks olnud noor loodusesõber Rando. Kahekesi on parem toimetada - ei pea peale igat liigutust redeli otsast alla ronima ja kaasa võetud asjade tassimiseks on neli kätt.

Redeliga rabas käimisest võib aga omaette loo kirjutada. Vastu tulevad inimesed tahavad alati teada, miks meil redel kaasas on. Tavaliselt vastan, et ronisime puu otsa. Pole ju vale ja kõlab humoorikalt. Kel asja vastu rohkem huvi, sellega tekib tavaliselt tore vestlus.  

Seekordsest käigust. Läksime laupäeva, 3. veebruari hommikul, sest ilm oli ilus ja meil mõlemal terve päev vaba. Raasikul ja selle ümbruses oli tihe lumesadu, mis tegi esialgu pisut murelikuks. Eriti peale seda, kui olime väikesel külateel ühe Grand Cherokee tee peale tagasi aidanud, mille juht hetkega kadunud nähtavuse tõttu kurvist otse oli sõitnud ja paksu lumega täitunud madalast kraavist enam ise välja ei saanud.

Kakerdaja teeotsa jõudes aga nägime, et siinmail polnud asi kuigi hull. Lund oli palju aga mitte nii, et autoga läbi ei saaks. Lisaks oli keegi hea inimene juba enne meid läinud. 

Parklsse jõudes vahetasime jalanõud, võtsime redeli, harja, akutrelli, fotoka ja kõik muu vajaliku ning asusime esimese kasti poole teele. Enne meid läinud inimesed olid lume alla mattunud laudtee kenasti üles leidnud ja meile raja ette teinud. Mööda poleks tahtnud astuda, sest kohati polnud raba pinnas veel külmunud. 

Esimesest, viltuse puu küljes olevast kastist leidsime kokku kolm muna - kaks normaalmõõdus ja ühe väikese, umbes vutimuna suuruse aga samamoodi sinakas-rohelise, nagu suuredki. Ei tea, kas noore linnu esimene munemine…?  Äkki keegi targem oskab öelda?

Mingil kummalisel kombel oli pesakasti katusesse ka väike auk tekkinud. Eks tuleb sügise poole ära lappida. 

Teine kast oli tühi. Millegipärast seda pesa linnud ei armasta. Äkki järvest liiga kaugel… 

Kolmas, mis laudteele kõige lähemal, oli küll kasutust leidnud, kuid mitte pesitsemiseks. Seal oldi vist niisama istumas käidud. Kuna laudtee jookseb vaid nelja meetri kauguselt pesakasti tagant mööda võib see põhjuseks, miks seal pesitseda ei saa. 

Neljandas kastis olid aga munakoore tükid sees. Sealt oli kindlasti mitu linnupoega oma eluteed alustanud. Puhas rõõm! 

Viies kast on sõtkaste seas algusest peale väga populaarne olnud. See asustati uutest kastidest ka kõige esimesena. Nagu igal aastal, oli ka seekord seal ohtralt munakoore tükke ja pesa ilus kuiv. Ela või ise!

Kuues kast oli aga see, mis valmistas tõeliselt kurbust. Terve pesakond oli hukkunud. Üksteist kohe-kohe kooruma pidanud sõtkapoega. Kahest lahtisest munast oli näha, kuidas sees olnud linnupojad oli juba nii suured, et tihedalt vastu munakoort surutud. Miks vanalind ühel päeval enam tagasi ei tulnud? Jahimehed? Mõni röövlind? Räätsamatkad? Viimase paari-kolme aasta jooksul on suured räätsamatkajate grupid enne puutumatuna püsinud aladele laiad rajad sisse tallanud. Üks käib otse pesakasti kõrvalt läbi... Põhjuseid võib ainult oletada. Jääb loota, et selle aasta suvel läheb paremini ja ka kuuendast pesakastist hüppab välja mitu udusulis sõtkapoega… 

Et mitte liiga mustades värvides lõpetada, jätan siia ühe lugemissoovituse sarjast Maailm ja mõnda: Yrjö Kokko - Ungelo tare. See 1973. aastal eesti keelde tõlgitud Soome looduskirjaniku raamat räägib sõtkastest, jääkosklatest ja nende elust ühel Põhja-Soome metsajärvel. Mõnus lugemine.

Sildid