Kes on roohabekaid kohanud?

Postitas Looduskalender - K, 14.02.2018 - 14.14
Autorid

Fotod Arne Ader

Roohabekas

Roohabekas

Sisu

 

Roohabekas ehk roovilbas      Panurus biarmicus

 

Roohabekaid kohati esmakordselt 1978. aastal, aga juba mõne aasta möödudes pesitsesid linnud Matsalu roostikes. Tänapäeval kohtame neid sobivates elupaikades üle Eesti. Osa meil pesitsevatest roohabekatest sooritavad rändeid lõuna poole, aga talvituma jääb meile umbes tuhatkonna isendi ringis.

Roohabekate ideaalmaastiku loeb välja nende nimest ehk siis roostikud ja seda nii merelahtedel, kui mageveekogudel. Roostikes jääb nähtavus sageli piiratuks, aga sinna rajatud laudteedel või suuskadel ringi hulkuja võib neid ikka kohata. Kui roohabekad liikumas, siis ikka seltsingus ja vahel tuulevaikse ilmaga reedavad linnud oma asukoha naksuv-tilksuvate häälitsustega.

Nende kaunite paigalindude välimust lihtsalt peab kirjeldama. Emas- ja isaslinnud on hästi eristatavad. Roostekarva kollakas näeb välja mõlema sugupoole sulestiku värvus. Nende saba pikeneb astmeliselt ja saba äärmised suled on valged ning sabaots ümar. Roohabekate kehapikkus võib suurematel isenditel küündida viieteist sentimeetrini, kuid kaal jääb alla paarikümne grammi.

Nüüd siis erisustest. Isaslinnu sinakalt halli peasulestikku ilmestab silmade ümbrusest algav uhke must haberiba. Rinnasulestik on valge, aga sabaalune must. Nokk õlekollane, jalad musta värvi.

Emaslinnu pea ja seljasulestiku roostekarva, nokk rohekaskollane. Erinevusi märkate Arne fotodel.

Roohabekate pikad jalad on varustatud tugevatele küünistega sest selliste „töövahenditega“ varustatult annab edukalt rookõrtel kõõluda.

Lühikesevõitu tiivad on ümarate otstega ju seetõttu jätab ka nende lennupilt veidi „saamatu“ mulje. Toiduotsingutel lennatakse ringi roolatvade kõrgusel ning siis võib kuulda vaikset tiivavidinat.

Kuidas saavad putuktoidulised meie talves hakkama? Enamuse aja aastast tegutseb roogudes hulgaliselt putukaliike, mida toiduks otsitakse, aga lisaks vajatakse ka organismi kohastumist.

Euroopa linnuteadlaste uuringute tulemused kinnitavad, et sügise jooksul tugevnevad roohabekate maoseinad. Alla neelatakse umbes pool tuhat väikest kruusatera, mis võimaldabki lindudel seemnetoidule üle minna. Nõnda saavad valdavaks talitoiduks pilliroo seemned, aga alates jaanuarikuust lisanduvad toidusedelisse  suuremad kõrkjate seemned.

Kevadel ebavajalikud „veskikivikesed“ lihtsalt väljutatakse, maoseinad omandavad tavalise oleku ning alustatakse lindudele harjumuspärase putuktoiduga.

Viimase nädala vaatlused: LINK

Roohabekas

Roohabekas

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.