VIDEO: ilvesepere mererannal

Postitas Looduskalender - N, 15.02.2018 - 21.21
Autorid

Video salvestas Urmas Lett, www.eenet.ee

Foto Arne Ader

 

Sisu

Ilves, harilik ilves või ka euroopa ilves      Lynx lynx

Kena üllatus, et ilvesepere, kelle liikumised olid sügisest peale Metskülas teada ja et nad endid meile kaamera ees ka näitasid ning seda õhtuhämaruses, mitte infrapuna valguses. Võib arvata, et päeva saatis ilvesepere mööda lähedases kadastikus, kus vastu hämaruse saabumist jahiretkele siirduti. Need kiskjad püüavad igati vältida inimese vaatevälja sattumast.  Nii on meil nüüd põhjust aasta loomast ja nende tegemistest veidi pikemalt arutleda.

Esimesena ilmub kaamera ette ilvesemamma, kes üksikhooldajana oma järelkasvu üheksa kuud kasvatanud ning ilvesetarkusi õpetanud. Isasloom selliste asjadega ei tegele, tema liigub pea aasta läbi üksikuna ringi.

Kaamera ees nähtava emaslooma kehapikkus võiks olla umbes meeter ja kaaluks puud.

Talvekasukas on suvisest veidi heledam ja tihedam, alakeha pea valge. Pea ümar, kõrvad tuttidega, milledel pikkust kuni viis sentimeetrit, nägu piirab „põskhabe“, seda soost hoolimata. Jalad pikad ehk õlakõrgus võiks olla kusagil kuuskümmend sentimeetrit. Lühike sabajupp on musta otsaga.

Emasloomale järgnevad arvatavalt möödunud aasta maikuus ilmavalgust näinud, vanaloomast enam mitte eriti palju väiksemad kutsikad. Kui ees liikuv emasloom jääks istuma või saaki varitsema, peatuksid ka kutsikad sest suures osas sõltuvad nad vanalooma hangitud saagist, aga jänesejahti peetakse juba kogu perega sest iseseisva elu alguseni on noorloomadel jäänud mõned kuud ja peatselt algaval emaslooma innaajal peavad noored samuti iseseisvalt hakkama saama.

Saakloomade avastamiseks vajavad kiskjad head kuulmist, sest nägemine pole ilveste tugevaim meel. Näiteks põõsaoksa närivat jänest võib ilves soodsa ilmaga kuulda isegi poolesaja meetri kauguselt.

Meie ilveste põhiline saakloom on metskits, aga jahitakse nii rebaseid, kährikuid , jäneseid, kõikvõimalike närilisi ka kopraid, metsakanalisi ja Metskülas ka toidukonkurente shaakaleid (see võibki olla põhjuseks, miks Matsalu lahe jäätumisel shaakalid siirdusid lahe põhjakaldale, samas võisid nad lihtsalt oma tegevusala laiendada…).

Korraliku toitumuse tagab kolmeliikmelisele ilveseperele vast neli…viis kilo liha päevas. Leitud raibet ilvesed ei söö. Oma püütud saakloomade ülejäägi, oksarisu või lume alla peidetust toitutakse vaid sel juhul, kui need pole läbi külmunud sest ilveste mitte just tugevad hambad ei saa sellisest lihast lihtsalt jagu. See jääb teistele metsaelanikele või lindudele.

Elistvere loomapargi kaamera ees toimuv ei anna meile ettekujutust, elukorraldusest looduses, aga on sellele lihtsalt veidi abiks. Kui midagi huvitavat peaks sealse kaamera ees toimuma anname muidugi Teile teada.

Huvitavad sündmused on tulekul. Ilveste innaaeg - kindlasti kohati alanud, teisal alles  algamas. Emasloomad indlevad igal aastal, kui saakloomi nende koduterritooriumil jagub, kuid toidunappuse korral ei pruugi emasloomad innelda. Noored emasloomad saavad suguküpseks teisel eluaastal, isasloomad muutvad sigimisvõimelisteks kolmandal.

Võimas ja täiskasvanud isasilves on kirjeldatud emasloomast kogukam. Eesti ilvesed loetakse üldse Euroopas suurteks, nende keskmine kaal jääb üle paarikümne kilo, kuid kütitud jahitrofeede kaal küünib kolmekümne kiloste isenditeni. Isasloomade koduterritoorium kattub heal juhul mitme emaslooma omaga.

Innaajast annavad partnerile märku emasloomad oma öise, veidi rämedatoonilise näugumisega, aga seda saame arvatavalt kuulda ja salvestada Elistveres.

Suure isaslooma saabudes kutsikatega emaslooma territooriumile peavad noorloomad targemaks eemale hoida, aga heidutada võib neid ka isaslooma agressiivne käitumine. Innaaja lõppedes loeb isasloom oma kohustused tulevase ilvesepere ees sooritatuks.

Nüüd juba tiinestatud emasilves ja kutsikad ühinevad uuesti, jätkates kooselu. Enne poegimist maikuus peletab emailves noorloomad oma teriitooriumilt minema nad peavad leidma omale sobiva elupaiga ja alustama seal koos aastaga omandatud oskustega iseseisvat elu.

 

Kannab - ei kanna? Ilvese jäljed

Kannab - ei kanna? Ilvese jäljed

Nii nagu kasslastele kohane on ka ilves nö „varvulkõndija“. Looma jälg on suur ja ümar, kõnnitakse väga vaikselt, sissetõmmatud küünistega, neid kasutatakse muidugi jahipidamisel,  puudele otsa ronimisel või takistuste ületamisel.

Üksikjäljes märkame nelja varba jälge. Ilveste esijalgadel on tegelikult viis varvast, aga viies paikneb sedavõrd kõrgel, et mingit jäljendit sellest maha ei jää. Täiskasvanud looma esikäpa jälje pikkuseks on kuni üheksa sentimeetrit, tagajala jälg kröömike lühem.

Lumes liikunud ilveste jäljed tunduvad leidjale väga suured sest talveks kattuvad ilvestel nii varba-, kui päkaalused, tiheda ning karmi karvaga, mis hädavajalik lumes liikudes jalgade toetuspinna suurendamiseks. Kindlasti väldib tallaalune karvkate loomal  soojakadu ning väldib libisemist.

Kui liikuda mööda ilvese talvist jälge paneme tähele, et loom(ad) peatuvad sageli, et uurides ümbrust. Saaklooma märgates istutakse maha ning sel juhul tulevad esile just tagakäppade jäljed.

Saaklooma poole aeglaselt hiilides surutakse endid võimalikult maalähedaseks.

Saaklooma rünnates sooritatakse kiire sööst kuni poolsada meetrit, aga kui tabamine peaks ebaõnnestuma, siis rünnatavat jälitama ei asuta.

Miks siis? Ilvesel on väike südame maht, mis ei võimalda suuri koormuseid. Pärast rünnakutki peab ilves puhkama, seda tehakse samuti lamades.

Muuseas väljaheiteid peidetakse sarnaselt kodukassile. 

Päris põnev on ilvese jäljerida leides suuskadega metsas sarnaseid liikumisi ja toimetamisi enese jaoks avastada.

Suvisel ajal meil ilveste jäljeajamine lihtsalt ei õnnestu.

Kellel on Rein Marani film „Ilvese lugu“ vaatamata leiad selle: LINK

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.