Eesti loodusraamatud saja aasta jooksul

Postitas Looduskalender - L, 17.02.2018 - 12.12
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

 

Sisu

Kevad on meie poole teel!

 

Tihased laulavad hommikuti ka suure pakasega suvistest sitsikleitidest. Päikesetõusul alustab üks laterna all oma hõiskavat rida ja teise laterna alt vastab talle kohe teine. Ja hakid kükitavad kenasti paarides, justkui peaks igikestvat sõbrapäeva. Kuigi õues on aegajalt krõbe pakane, hakkab samal ajal pilvede vahelt välja hüppav päike kohe lund sulatama. Majaveeres jookseb päikese käes lumeäär silmnähtavalt minutitega seinast eemale. Päikesesoe toob tasapisi kevade.

Aga samm-sammult jõuame lähemale ka meie riigi sajandale juubelile. Mõelge ometi, sada aastat oleme hinges kandnud omariiklust, pool sellest ka täiesti vabana elanud. See on eriline ja südantsoojendav tunne. Vahva on teada, et maa peal on üks koht, kus taimedel on nimed, mida mõistame. Raudrohi tähendab rauaga tehtud haava rohtu ja paiselehe panemine paistetusele tervendab jala või käe.

Ja veel enam, meie linnudki laulavad eesti keeles. Meie kõige tavalisem lind, metsvint, kordab ikka ja aina sõnumit, mida ei tohiks praeguse metsade üleraie ajal unustada ükski eestlane “Siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk”. Et meie lindudel oleks ikka, kus meile arusaadavas keeles laulda.

Paljud sellised loodusõpetused on kirja pandud ka meie omas keeles, et siis, kui loodusega kooselamine võõramaks jääb, saaksime ikka leida üles selle, mis meid terveks teeb ja tasakaalus hoiab.

Kui jaanuaris kuulsin, et Postimees valib Eesti sajandi parimat raamatut, siis mõtlesin, et milline loodusraamat mind ennast kõige rohkem mõjutanud on.

Meie kodumaa taimi rahva käsitluses

Muidugi, kindlasti mu vanaisa Gustav Vilbaste 1934. aastal väljaantud raamat “Meie kodumaa taimi rahva käsitluses”, mille eessõnas ta mainib, et tavaline eestlane tunneb ära 100-150 taime.

Kui palju tunnete teie?

Mina pean igatahes igal aastal jälle selle ja mitmed teised head taimeraamatud kätte võtma ja meenutama, mis oli ühe või teise taime nimi ja tegu. Ja minema uuesti loodusesse teda otsima. Aga ehk 200 tunnen ma ära, sest ma kasutan ravimtaimi. Ainult kasutades jäävad taimed meelde. Ja selleks olen abi saanud taas vanaisa raamatust “Eesti NSV ravimtaimi”, mille ta kirjutas koos Oskar Koogiga ja mida hiljem täiendas Johannes Tammeorg.

Eesti NSV ravimtaimi

Seda raamatut anti välja viies trükis, kokku 150 000 ekseplari.

Meie metsloomad

Aga kolmandal auväärsel kohal on minu jaoks Karl August Hindrey 1935. aastal väljaantud raamat “Meie metsloomad”. See on nii põnev ja sisutihe raamat, et soovitan seda just lastele ette lugeda, enne kui nad välismaa loomade filme vaatama hakkavad.

Loomulikult huvitas mind ka, milliseid Eesti saja aasta jooksul väljaantud loodusraamatuid mu sõbrad hindavad ja mille on kasvõi kapsaks lugenud. Esitasin selle küsimuse sotsiaalmeedias oma sõpradele ja sain uskumatult palju vastuseid ning põneva pigerea.

Tuleb küll tunnistada, et kergemini tulevad inimestele meelde tõlkeraamatud, küllap on nende valik ka suurem ja tõlgitakse ju ikka enamasti tõesti tippkirjandust. Ernst Setton Thomsoni ja Durelli ning Kiplingu raamatud tulevad kõigile kohe meelde.

Jutte loomadest

Aga Eesti autorite loodusraamatutest nimetati kõige rohkem Richard Rohu raamatut “Jutte loomadest”. Kas mäletate lugu naljaka mägra Urask toimetamisest ja apla saarma Udrase eksirännakutest ja hirmuvalitsusest järves ning metsa viidud kassi Otu õppimisvõimest? Ma arvan, et vähemalt minuealistele on see tõesti jätnud sügava jälje.

Rebasetund

Inimeste südames on ka Fred Jüssi raamat “Rebasetund”, kindlasti lisaks hingest tulevatele looduskirjeldustele ka võrratu kunstnikutöö tõttu. Kes ei ole kopeerinud seda vahvat rebast, mis raamatu kaanel.

LINNUD RAHVA KEELES JA MEELES

Ja kolmandana tuleb inimestele meelde just linnulaulu eestikeelsete lauluridade raamat – Mart Mägeri “Linnud rahva keeles ja meeles.” Ka seda raamatut on antud välja kahel korral, mul endal on vanem variant täiesti kapsaks loetud.

Kodumets

Rohkem nimetati ka juba mainitud “Eesti NSV ravimtaimede” raamatut ja Kustas Põldmaa raamatut “Kodumets”. Kustas Põldmaa on üks parimaid looduspiltide kirja maalijad mu meelest üldse. Soovitan see raamat just Eestimaa sünnipäeval endale koju lugemiseks tuua.

Kärp

Muidugi on imevahvad ja õpetlikud Harri Jõgisalu raamatud, eelkõige hinnatakse tema raamatut “Kärp” ja paljud meie bioloogid on oma avastustehoo saanud Jüri Piigi raamatust “Matsalu roostikus”.

Matsalu roostikus

Taimede välimääraja

Siis mainitakse veel palju Vilma Kuuse 1972. aastal koostatud “Taimede välimäärajat” ja Richard Rohu 1996. aastal välja antud raamatut “Laaned ja veed”, kuhu on lisatud lisaks varemmainutud kolmele loole veel kaks põnevat lugu.

Laaned ja veed

Rohelise päikese maa

Angerja teekond

Ja kas mäletate selliseid raamatuid, mida inimesed oma lemmikutena mainisid – Irma Truupõllu “Rohelise päikese maa” ja Aadu Hindi “Angerja teekond”.

Naksitrallid

Eno Raua “Naksitrallid” on üks parimaid loodusliku tasakaalu mõiste lastele seletajaid maailmas üldse.

Mainiti ka raamatut, mis minuealistel sadu tunde taskus seisnud – Eerik Kumari “Lindude välimääraja” ning ka Toomas Kuke “Taimede kukeaabitsat”, Endel Varepi “Kas tunned maad”, Heino Veromanni “Eesti laululinde”, Kuulo Kalamehe seeneraamatuid. Ja lisaks Osvald Toominga “Puude taga on mets”, Jaan Rannapi “Maari suve” ja Juhan Lepasaare “Sooradadel”.

Kokku nimetasid mu sõbrad paari päeva jooksul üle 80 loodusraamatu. On tõesti vahva, et inimesed väsimatult selliseid raamatuid kirjutavad ja lugeda tahavad.

Milline on Sinu lemmik loodusraamat?

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.