Poolsaba talvelugu

Postitas Looduskalender - N, 22.02.2018 - 09.09
Autorid

Pildistas ja kirjutas Arne Kiin

Image
Poolsaba sööb vilja
Sisu

Poolsaba sööb vilja

 

Leevike      Pyrrhula pyrrhula

 

Detsember, aasta kõige pimedam aeg. Paar kraadi külma, lumekirme maas. Hommikukohv lambivalgel joodud, aeg ka suliste sõprade kõhumurede eest hoolt kanda. Kõigepealt esiku kapist päevalilleseemneid, siis salvest peotäis vilja. Veel tuleb toidulauale lisada paar kobarat pihlamarju, need said sügisel korjatud ja vanasse lauta küttepuude kõrvale kuivama pandud. Lauda ust avades ehmatan aga  paigale - üks marjakobar tõuseb äkitselt lendu ja maandub puuvirnale. Mõne sekundiga harjuvad silmad hämaraga... leevike! Kuidas ta sisse sai? Ukse sees on kassiauk, sealtkaudu käivad küll tihased laudas, aga et seesugune ettevaatlik lind...

Igatahes on leevike laudas ega rutta sugugi avatud uksest välja lendama, ajab ainult noka hirmutades pärani. Ei suuda kiusatusele vastu panna, astun tasa lähemale, sirutan käe aeglaselt välja... käes! Lind jääb nüüdki rahulikuks, toksab ainult paar korda nokaga kergelt vastu sõrmi. Mida siis temaga ette võtta? Pildistamine langeb ära, fotod, kus inimene lindu peos hoiab, ei ole mulle kuidagi vastuvõetavad. Ega muud kui astun uksest välja ja teen peo lahti. Leevike lendab metsa poole, jätab aga mälestuseks maha kaks musta sabasulge.

Võis arvata, et sellest elamusest talle piisab ja enam me ei kohtu. Aga järgmisel hommikul leian leevikese jälle laudast. Ka ülejärgmisel. See, et ta oma läbitöötatud marjad värskete peale jätab, mulle siiski ei meeldi. Löön kassiaugule vineeritüki ette, leevikest  aga hakkan kutsuma Poolsabaks. Puuduvad sabasuled lasevad teda kergesti teiste seast ära tunda.

Marjamaik on Poolsabal suus ja sellest ajast saab temast linnulaua stammkunde. Toidutoojat ta eriti ei pelga, lendab vaid õunapuu otsa ja laseb sealt oma melanhoolset vilet. Vahel vilistan vastu ja siis peame dialoogi. Tema saab küll aru, millest jutt käib, mina... nojah.

Poolsaba pujuvarrel

Poolsaba pujuvarrel

Erinevalt liigikaaslastest tundub Poolsaba olema erakliku loomuga. Kui sööbki koos paari teise leevikesega, siis hoiab ikka omaette. Teistest lindudest ei tee ta suuremat välja. Saavad pihlamarjad otsa, lendab aia taha pujupuhmasse ja nokitseb sealt seemneid. Talvikeste kõrvalt õppis toidulaual viljagi sööma. Viljatera käis alguses küll  tükk aega noka vahel siia-sinna, aga usinast harjutajast sai peagi meister.

Õhuakrobaat

Õhuakrobaat

Flegmaatilisele olekule vaatamata südikust leevikesel jätkub. Kui sean marjakobara üles nõnda, et seda oksalt haarama ei küüni, demonstreerib ta oma osavust ja nopib marjad ükshaaval lennust. Loomulikult ei saa seda pildistamata jätta, kuigi valgust napib. Aga märts oma kevadtalvise päikesepaistega on veel ees...

Niisugune on Poolsaba talvelugu, mis praegu veel jätkub. Mitte küll kaua, sest päike käib üha kõrgemalt ning peagi jõuab tal kätte paariheitmise ja pesapunumise aeg. Minule jääb mälestuseks pildiarhiivi mitukümmend kaadrit , temale õige mitu mõnusat kõhutäit - nõnda peaksime mõlemad rahul olema. Hääd pruudiõnne, Poolsaba!

Ehk saame tuleval talvel taas kokku.

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.