Ilvese “soojad” jäljed ja jänese hädakisa ehk kuidas mul ilves nägemata jäi

Postitas Aasta Loom - L, 07.04.2018 - 09.00
Avapilt
Sisu

Ilvese jahikoht.
Foto: Ingmar Muusikus

Ingmar Muusikus kirjutab lume sulamise künnisel talve ärasaatmiseks veel ühe loo ilvese jälgede ajamisest.

Märtsi keskel sõitsin Kõrvemaal mööda soometsade vahelist teed Kiigumõisa allikate suunas. Lootus värskeid loomajälgi kohata oli äsja lõppenud tiheda lumesaju tõttu olematu. Lagunenud taluköksi juures pidasin kinni, läksin autost välja ja… mõne sammu kaugusel olid ilvese täiesti värsked jäljed! Ilves oli siit läbi läinud mitte rohkem kui 5 minuti eest. Varasema jäljerea olnuks lumesadu ära kustutanud. “Soojad” jäljed ees, oli põnevus jäljeküti hinges tõusnud kõrgustesse.

Kes ilvese jäljerida on ajanud, teab, et ülesanne ei pruugi olla kergete killast. Metskassile meeldib ronida läbi tihedate võserike ja hüpata kergelt üle 2-3 meetrise kraavide ning ojade. Siinses maastikus oli kõik olemas, mis ilvese jälgedel käimise võimalikult keeruliseks teeb. Algul oli natuke kõrget lepikualust, siis läbipõimunud lumist toominga- ja paakspuuvõsa, seejärel paar allikaoja ületamist. Ja jälle vesised võserikud, mis sundisid jäljekütti roomama, ragistama, vaikselt vanduma…Kui tahad jälgedel püsida, pead kõik ilvese vigurid kaasa tegema.

Viimaks jõudsin hea vaatega soise allikaala servale. See olnuks hea koht ilvese pildile püüdmiseks. Loom oli liikunud otse üle lagendiku kuusikusse. Siin põõsa varjus tasus peibutada. Võtsin taskust jänese hädakisa imiteeriva vile ja puhusin sellega ühe pika plärina, just nii nagu arvasin, et üks hädas olev jänes võiks kisada. Vaikus! Ootasin mõne äreva minuti. Ikka ei kedagi! Proovisin veel korra häält teha. Ilvesel ei olnud ilmselt plaaniski hädaldavat pikkkõrva vaatama tulla. Panin vile tasku ja läksin uurima, kuhu ilves jäi.
Peagi selgus üllatav tõsiasi. Samal ajal, kui mina jänese häält tegin, murdis ilves päris jänese! 

ilves on murdnud valgejänese
Ilves on murdnud valgejänese ja selle kiiruga ära peitnud.
Foto: Ingmar Muusikus
 

Ohvriks osutus talvekarvas valgejänes. Kuna sattusin ilvesele otse peale tulema, ei jõudnud ta jahisaaki sööma asuda. Ta oli jänese ära peitnud, sellele lund kiiruga peale kraapides, seejärel pikkade hüpetega põgenenud. 

Asudes jooksu läinud ilvest uuesti jälitama, jõudsin varsti tagasi sinna, kus olin jänesevilet puhunud. Nüüd olid värsked ilvese jäljed minu jälgede peal. Jälitatav oli mööda jälitaja jälgi vastassuunas eemale liikunud. Mängisime tagajamist veel mitu tundi. Ilves ei näidanud end kordagi. Muidugi ta teadis, et inimene tal järel käib. Vahepeal mõtlesin, et oleks õigem jääda paigale ja oodata, millal ta tagasi pöördub. Siis hakkas jälle laia lund sadama, nii et kartsin, et kaotan jäljed või et ta liigub liiga kaugele eest ära. Tegime tiiru ilusates sookaasikutes ja jõudsime noort haavavõsa täis raiesmikuni, kus inimesel võimatu end läbi pressida.

Lõpuks tuli hämarus peale ja pidin loobuma. Tundus, et ilvesel oli kindel plaan minna ringiga tagasi murtud jäneseni ja see õhtusöögiks võtta. Kui järgmisel päeval jänest otsima läksin, olid järel vaid mõned karvatordid, nende ümber ilvese ilusad ümmargused käpajäljed.

Ingmar Muusikus

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.