Eestis ei ole palju selliseid loodusnähtusi, mis tuhandete kaupa inimesi kokku tooks. Aga need, mis on, on seotud veega.

Nii ajab inimesi pööraseks Soomaa viies aastaaeg. Tullakse kohale kaugelt ja lähedalt. Sõidetakse läbi kõhuni vee autodega ja kanuudega. Lustitakse üleujutatud heinamaadel ja lammimetsades. Sellist rahvasterändamist tuleb ette pea igal aastal, mõnel isegi mitu korda aasta jooksul.

Teine paik, mis näeb vahel välja nagu laulupidu, on Tuhala nõiakaev. Siis kui nõiad kaevus vihtlevad. Kui kaevuraketest voolab vett nagu purskkaevust ja kui pisike taluõu muutub veteväljaks. Seda ei juhtu sugugi igal aastal. Selleks peab salajane karstijõgi maa all nii täis saama, et ta enam maapõue ära ei mahu. Sel aastal Nõiakaevu pidu ilmselt ei tule, lund oli vähe ja kaevudki on kuivad.

Aga kolmas – jäämägede lumm meelitab kohale kaameramehedki ja need pisukesed jäämäed, mis meil merel või Peipsil mõnel aastal randa tulevad, on siis tihedalt rahvast täis.

Sel aastal oli jäämägede rahvakogunemine taas Peipsi ääres, Nina külas.

Ei saanud minagi minemata jätta. Eelmise reede õhtul helistasin sõbranna Pille Tammurile ja ütlesin, et lähme. Pille lubas binokulaari ära panna, kiiresti kodus kaks ampsu võtta ja oligi ta mu maja ees. Ja hea oli, et ei viivitanud.

Kui kohale jõudsime oli Nina küla surnuaia serv autosid täis ja jõudsin veel mõelda, et kas on mingi vanausuliste palvepüha, kui läbi kalmistu puude valgeid helkivaid mägesid nägin.

Need mäed olid selleks hetkeks tihedalt täis mustavaid kogusid, kilkavaid lapsi, selfisid tegevaid pereisasid ja kohvijoovaid pereemasid. Kõik sebisid ja ronisid klirinal ringi. Justnimelt klirinal, sest jäämäed koosnesid peenikestest jääpulkadest, milleks suured kokku kuhjatud jääpangad olid lagunenud. Need jäänõelad moodustasid kauneid jäärosette, kiirgasid päikese käes heleroheliselt või säravsiniselt läbi. Aga oli üks asi, mis siia üldse ei sobinud. Kohe üldse ei sobinud! See oli metsvindi laul. Rõkkav linnulaul ja talve külm kohalolu. No ei saa ma sellest aru.

Olime Pillega sealsamas Nina külas jäämägesid käinud vaatamas ka kakskümmend aastat varem, aga siis oli 24. veebruar, suhteliselt külmavõitu ja samuti särava päikesega ilm.

Tookord olid jäämäed isegi kõrgemad ja kaldale tulnud kordoni pool. Nihutanud koguni natuke üht saunanurka. Kohalik mees veel rääkis, et jää tuli suure mürinaga, ta haaras toast oma kaks karmoškat ja kihutas öösel õue. Õnneks jäi siis jää tõesti sauna juurde pidama.

Aga mäletan ka tookord seda laulupidu, mis seejärel toimus. Kuigi inimestel oli tollal autosid vähem, oli inimesi isegi rohkem. Sest siis ei lagunenud jääpangad jäänõelteks. Ilu oli tookord teistsugune ja isegi veidi lummavam. Safiirsinised suured jääpangad, ühe seadsime me siis endale lauaks ja meil oli kaasas sini-must-valge kreemitort ja uhked küünlad. Sellist kalliskivist sünnipäevalauda igatseks vist igaüks.

Aga sisse kukkuda õnnestus lastel jääpankade vahelisse vette ka tookord, seekord sulas nädalavahetuseks jäämägesid ümbritsev vesi sootuks lahti. Aga sellest hoolimata ronisime Pillega läbi kõik jäämäed, nii kõige kõrgema, umbes 10-meetrise, kui ka kõik teised. See on vist igaühe kiusatus.

Meie nautisime jäämägesid, aga peipsiäärsetele on see olnud suur hirm kogu aeg.

Ja kui vanemate inimeste majad olid ikka rannast kaugemal, siis maapuudusel rajasid lapsed oma maju aina ranna poole. Ja siis ühel kevadel nad läksid.

On mõned paigad, kuhu jää Peipsi ääres eriti armastab randa tulla. Väidetavalt murdub tugeva kirdetuulega sulailmaga jää piki Peipsi kallast jooksvalt Kuivlodult või Taalikult lahti ja pressib randa. Kui järv vanasti madalam oli, siis olnud need madalikud isegi saarekesed ja seal olla lambaid karjatatud. Kas see nüüd tõsi on, ei oska öelda. Aga see on paik, kus alati suured jäälõhed on ja seal on talvel sageli kalameeste mahajäetud mootorsaanid reas.

Jää tuleb enamasti randa Kalevipoja sildade otsadesse, mida Peipsi järvel on vähemalt viis. Need on muistendi järgi paigad, kus Venemaalt linnaehituseks kive toonud Kalevipojal põllepaelad läbi hõõrdusid ja kivid järve pudisesid. Kivid on järveäärsed aegade jooksul välja kangutanud ja majaehituseks kasutanud. Aga vähemalt kahes Nina nime kandvas paigas on nad selgesti näha – nii Alatskivi lähedal Nina külas kui ka Mustvee lähedal Ninasi külas.

Kõige suuremad jäämäed ongi olnud Nina küla all, aga vähemaid on kõikjal Peipsi väljaulatuvatel nukkidel. On üks küla, Raja külla, kes sada aastat tagasi otsustas siiski pärast pidevat jää poolt minema lükkamist kogu külaga teise paika kolida.

Selleks korraks on jääpidu läbi, aga küllap vetevald pakub meie rahvale varsti jälle mõne elamuse.