Suur-laukhani       Anser albifrons        

Väike-laukhani      Anser erythropus

Ma ei tea, kas kevadel on mõni inimene, kes suudaks toas istuda? Ja pole vahet, kas kihutad mööda teid mootorrattal või oled kättpidi mullas. Peaasi, et oled rõõmus.

Piisab vaid, et päike heidab esimese pilgu murule ja sirutab võilillelehed päkapikuseks, kui ma pean lihtsalt õue saama. Ja kuigi arvutis seisavad kirjad, et tee ära see ja teine asi, siis lükkan, kõik tehatahtvad tööd edasi.

Tahan kirjutada maamesilasest, aga maamesilasena sumisen nüüd ise aias ringi. Rõõmustan päikesekarva kuldtähe üle, nuusutan karulaukude tervistavat lõhna, siblin mesiputkede vahel ja saan nõgeselt kõrvetada. Aga seegi rõõmustab. See on päris. Esimene nõgesekõrvetus tähendab, et talv on pöördumatult möödas. Ja lõunaks keedan sellest nõgesest esimese nõgesesupi, millel peal kuhjaga murulauku.

Kuldnokaisa valvab terase silmaga mu tegemisi ja aegajalt teeb ta kiivitaja häält. Suurepärase jäljendajana on ta tänavu selle linnu vilistamistunde võtnud. Kuldnokaema istub pesal ja muneb.

Ja siis... tõmban pea vaistlikult õlgade vahele. Üle mu pea lendab sadu ja tuhandeid hanesid, nad tulevad sealt kavandatava tselluloositehase Vorbuse luhtadelt ja siirduvad Tõrvandi põldudele sööma. Haned lendavad nii madalalt, et näen nende uhkeid hoosulgesid, mille vihin on nii vali, et kuulen: “Tule kaasa, tule kaasa! Me oleme su vennad. Seni, kuni meid on siin põldudel, seni on teie toit puhas. Seni on teil kohti, kus puhata ja lapsi kasvatada. Ärge laske põldudele püssimehi, kes mürgitavad toetusrahade eest põlde nii, et meist keegi siin varsti elada ei taha. Hoidke mahepõldusid ja maarahvast. Lustige koos meiega, tulge meiega kaugele põhjamaale, et näha, kuidas põlisrahvad seal maaga kooskõlas elavad.” Hanederodu läheb. Tahan nendega kaasa. “Uskuge ma tulen teile Saamimaale järgi. Õppima. Siis kui olen oma marjapõõsastele andnud esimese rammu, pistnud peenrasse porgandi ja tilliseemned, külvanud herned ja oad.”

Põldlõokese triller kinnitab mu juttu. Linavästrik tuleb vaatama, kas hargiga ümberpööratud mullas on midagi nokapoolist. Hiidämblik põgeneb mu käe eest, kui pikka ja mahlast võilillejuurt mullast välja sikutan.

Ämblikul ei ole veel valget kookonit kukil, aga võilille roheliste õienuppude vahelt piilub kollast. Kohe-kohe on käes aeg, kui saan hommikupudrule laduda võilille kollaseid ja leherohelisi mandalaid.

Hõikan hanedele järgi: “Täna sünnib Eestimaa mustast mullast meie selleaastane puhas toit.”

Kuula Vikerraadiost