Karvalilled

Postitas Looduskalender - P, 06.05.2018 - 12.12
Autorid

Fotod Arne Ader

Aas-karukell

Aas-karukell

Sisu

 

Aas-karukell        Pulsatilla pratensis

 

Armsad kevadised õitsejad on üleni karvadega kaetud: nii varred, lehed, kui õied.

Aas-karukella õied hoiavad õitsemise aegu longu ja nähtavale on ilmunud juba ka karvased lehed.

Taimed kasvavad liivasel pinnasel ning hõreda rohukattega aladel. Kauneid kasvukohti leiame mererandadelt. Alles pärast õitsemist ajab õievars ennast sirgu ja kasvades märgatavalt pikemaks. Nõnda saab hõlpsamini tuule abil oma seemneid levitada.

Karukellad levisid meie loodusesse jääaja järgselt, neid pole kusagil palju ja seega oleks nad mõttekas kasvama jätta imetlemisele järgmistele märkajatele…

Karukellad, kaasa arvatud aiavormid on üpris tugevalt mürgised. Nad sisaldavad samu mürkaineid nagu ülased või tulikad, kuid tugevamas kontsentratsioonis, Taimemahl võib põhjustada nahal ville, aga õrnema naha korral isegi kergeid põletusi. Taime söömine võib osutuda suisa eluohtlikuks.

 

Palu-karukell

Palu-karukell

 

Palu-karukell         Pulsatilla patens

 

Samuti õitseb, silmahakkavama välimusega palu-karukell, mis on veelgi haruldasem, kui aas-karukell.

Kasvukohtadeks nõmmed või kuivad valgusküllased metsad, meie saartelt palu-karukellad ei kasva.

Vahel võime „komistada“ palu-karukella kogumikele tehiskeskkondades - mahajäetud kruusakarjäärides, raudteetammide nõlvadel, maanteede veertes…

Palu-karukella poolpüstisel varrel avanenud õie läbimõõt võib küündida kaheksa sentimeetrini ehk siis longu hoidva aas-karukella õiest pea poole suuremad. Õiekattelehed hoiavad palu-karukellal õitsemise ajal laiali, aas-karukellal hoiduvad kellukjalt kokku.

Omavahel on neid liike raske segi ajada.