Kuula mets-lehelinnu siristamast: LINK

Aastaid tagasi lugesin ühest oma vanaisa raamatust linnust, kel nimeks siristaja lehelinnuke. Selgus, et see on vasteks praegusele mets-lehelinnule.

Tõepoolest, kui praegu natuke vanemasse männimetsa lähete, siis kuulete seal siristamas üht linnukest. Just siristamas. Ja kui peaksite sellele linnule praegu nime andma, siis sobiks “siristaja lehelinnuke” tõesti hästi.

Linnunimed ongi ehk peegeldus sellest, mismoodi meie esivanemad teistesse elusolenditesse suhtusid. Mitmeid linde, kelle laul ja vidistamine neid tõeliselt lummas, on nad nimetanud hellitlevalt.

Meil on pääsuke või pääsukene. Lõoke ehk lõokene. Ja küllap oli neid veelgi peale juba unustusehõlma kadunud lehelinnukese. Ma ei tea teist rahvast, kes niiviisi oma linde armastaks.

Lehelinnud on ju ka sellised linnud, kes kogu aeg meie läheduses olemas on, igas aianurgas laulab praegu silksolk ja ahjulind.

Väike-lehelind

Silksolk ehk väike-lehelind on oma nime saanud just laulu järgi, ta kordab aina “silk-solk” ja “silk-solk”. Ta on üks meie vahvamaid laulumeistreid, sest ka sügisel päikeseliste ilmadega lahkub ta Eestist sellesama hõiskava laulu saatel.

Salu-lehelind

Ahjulind ehk salu-lehelind on välimuselt üsna sarnane silk-solgile, aga on veidi suurem. Salu-lehelinnu laul on sarnane metsvindi laulule, aga veidi häbelikum ja lauldes “siit-siit-metsast-ei-saa...” hajub ära lõpp “...mitte-üks-piirutikk”.

Aga ahjulind on oma nime saanud kena ümara võlvi järgi, mille ta oma rohust pesale peale punub, munad on pistetud otsekui ahju soojenema.

Ja kuigi lehelindude pesad on maadligi, leiame neid enamasti alles talvel, siis kui ümbritsev hein maha vajunud. Pesad on väga hästi peidetud. Leiame neid pesitsusajal vaid siis, kui satume neile peaaegu peale astuma.

Ja nii nagu lõokesegi puhul, mitte kunagi ei asu pesa seal, kust lind õhku tõusis, ikka jookseb ja poeb ta enne lendutõusmist sellest kaugemale.

Saatku rõõmus sirin teid metsaretkedel.