Looduskalendri minutid Vikerraadios: Vahulill

Postitas Looduskalender - L, 19.05.2018 - 07.07
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Mõru vahulill

Mõru vahulill

Sisu

Vanasti nõuti koolilastelt kevadel herbaariumi tegemist. Siis kulusid hädasti ära teadmised taimedest, mis maikuus õitsevad, mis on piisavalt pisikesed ja lihtsalt määratavad.

Üks neist taimedest on üsna kuivades kohtades kasvav vahulill. Siniste või lillade õitega mõru-vahulill. Mida kuivemal pinnasel nad kasvavad, seda heledamad on õied.

Milline see taim välja näeb? Ta on parasjagu sõrmepikkune ja kuigi võiksime teda õitsemas leida veel augustikuuski, siis hiljem on ta rohu sees meie silmale peidus. Kui olete ta kord pildi järgi selgeks õppinud või on mõni teadjam teile teda näidanud, siis enam ei aja te teda segi ühegi teise taimega.

Pisike rebasesaba taoline sinine õisik, üsna kummalise ehitusega õitega, veidi liilia õisi meenutavad. Pigem jääb mulje, et õied on veel nupus.

Vahulille nimesaamise lugu on keeruline, sest vanarahvas kutsus teda seebililleks, näppude vahel hõõrudes hakkab vahulill vahutama nagu seep. Aga mitte lihtsalt niisama, vaid teda tuleb selle juures natuke veega niisutada nagu seepigi. Teaduslike nimede panemise ajal otsustati, et kuna seebilill on juba üks teine taim Eestis, siis saagu ta nimeks vahutamise järgi vahulill.

Seesama vaht oli vanal ajal noorte tüdrukute hulgas tõeline iluvahend. Taimega hõõruti nägu ja käsi, et need heledamad välja näeksid.

Eks aeg ja mood muutu, nüüd püütakse solaariumis pruunsusele pigem lisa saada. Mõnel pool kutsutigi seda taime hoopis päevituserohuks.

Aga ta oli ka hea köharohi, nagu paljud kevadised taimed ikka. Selleks kasutati küll pigem kuivatatud juurikaid, et need nii väikesed on, siis pole mina neid kunagi viitsinud korjata. Igatahes pidi juuretee olema piisavalt mõru.

Olen paar korda endale ka vahulille kimbu kevadel lauale toonud, aga nad on ikka väga pisikesed ja neile annab vaasi leida. Ometi on nad oma lihtsuses ilusad.

Hoopis erilised read selle lille kasutamise kohta leidsin ühest oma vanaema Elleni kaustikust:

“Pisikeste siniste õitega kevadlillest – mõru vahulillest arvati vanasti, et see aitab totruse vastu: kui inimene jõi vahulille teed, siis läks ta targemaks.”

Põnev oleks teada saada, kellele te nüüd küll seda teed soovitada tahaksite? :-)

Usun kindlalt, et kui õpime loodust tundma, isegi selliseid pisikesi taimekesi, siis ei muutu me mitte ainult targemaks, vaid hakkame üha enam meid ümbritsevat hoidma.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.