Looduskalendri minutid Vikerraadios: Meelespea

Postitas Looduskalender - K, 23.05.2018 - 11.11
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Mets-lõosilm

Mets-lõosilm

Sisu

Hommikul, kui oma tütart Aotähte kooli viisin, sõitsime läbi Raadi pargi, mille vanade pärnade all olid puhkenud tuhanded pisikesed meelespeaõied. See sinine lilleline pitskiri on nii lummav, et kogu autode rivi aeglustas käiku. Et vaadata. Ja ongi kahju, et enamasti näeme me tõelist ilu vaid möödaminnes ja autoaknast.

Aga siis ütles Aotäht midagi sellist, mis mind hämmastas. Ta olevat eelmisel päeval oma kooli aiast korjanud meelespeaõisi ja pistnud neid juustesse. Sõbrad olid hiljem tema juustekaunistusi näinud ja küsinud kas see on päris ja mis lill see on?

Ma ei taha siiski uskuda, et pisikest meelespead ei tunta, ehk oli see nali? Ehk ei teata tema keerulisemat teaduslikku nime – lõosilm, mida kooliõpikutes õpetatakse, aga meelespea ehk äraunustamind lill on oma viie taevasinise õielehe ja kollase silmataolise südamega meie rahva meeles, sussikirjades ja vanade raamatute vahel. Meenutamaks kevadisi armukäike parkides ja puiesteedel ning metsaradadel.

Õitseb ta ju kõige kenamal armuajal, kui noortel meeldib õhtuhämaruses jalutamas käia. Ja selles hämaruses paistab helesiniste õitega meelespea ka hästi silma.

 

Soo-lõosilm

Soo-lõosilm

Ent vanades nõiaraamatutes on ka kirjas, et tuntuima armurohu sai valmistada meelespeast ehk soo-lõosilmast. Selleks tuli jaaniööl kell kaksteist korjata üheksa meelespea õit, kuivatada need ja katki hõõruda. Kui see pulber salaja mehele sisse anda, siis hakkab mees andjat armastama.

Meelespea õite nimesaamise lugusid on vist küll kõigil meie naaberrahvastel ja neid on teistest taimedest rohkem.

Kõige enam on mulle meeldinud Taara mäel taimedele nimede andmise lugu: “Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, et neile nimi nimetada. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsusilmad ja hellerheinad, kõik pidavat vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama.

Kannikese pani ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe peale lume minekut oma õisi võib näidata: "Sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike."

Ja sina, valge lumelill, sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud."

Kui vanaisa nõnda lilledele nimesid andis, tuli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles." "Sinu nimi," ütles vanaisa, "olgu meelespea, sest Sa vana nime meeles ei pidanud. Ka ärgu iial kasvagu su sugu enam kõrgel mägistel maadel, vaid pead allika äärega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks võid pesta."

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.