Suurim üllataja on sel aastal taimestik. Kui varakevadel ei jõudnud me sooja jõudmist kuidagi ära oodata ja vihm tundus igavesti sadama jäävat, siis praegu on loodus seitsmepenikoorma saabastes käinud. Paljud taimed, mis muidu juulis õitsevad, olid jaanipäeval täisõites.

Põdrakanepi küünlad lõõmavad, vesihernes kikitab tiigiveest püünispaunakeste kohal kollaseid õisi, soovõhk on oma kallaõied valla löönud. Ja rabarahvas kinnitab, et murakad kikitavad juba punaseid marjanupse. Muidugi on metsasügavuses kuldamas kukeseened, „Nii vara!“ jääb vaid öelda.

Kuid vanemaid ülestähendusi vaadates selgub, et sellist taimede tõttamist on olnud iga viie aasta tagant. Vahel juhtub kõik algama varem, vahel hiljem. Aga mõned asjad on jäävad ja meie rahvakalendris ka üles tähendatud. Mu vilespille mänginud abikaasa Mikk Sarv pidas oluliseks homset suvist peetripäeva. Sellest päevast ei saa enam pajupilli teha, Peeter pigistavat puukoore kinni.

Aga hädaga saab peetripäevast saadik veel pärnaniint ja pajukoort kiskuda.

Otsige üles inimesed, kes õpetaksid teile nendest kooreribadest lihtsamate jalavarjude, niinest viiskude punumist – karjas käies punus karjapoiss neid igaks päevaks uue paari.

Aga veel põdrakanepist, selleaastasest varajasest üllatajast. Meie esivanemate jaoks oli ta kooliküpsuse taim. Kooli võis minna see laps, kes oli kasvanud õitseva põdrakanepi pikkuseks.

Ka kooliaja algust kuulutas see taim - hetkel, mil lillalt süttis viimane õis põdrakanepi varrel, algas kool. Viimane õis puhkebki umbes 1. septembril.

Pärast seda on kogu maailm meie ümber pehmet valget põdrakanepi viljavilla täis. Ja kuigi eesti keeles on põdrakanep oma nime saanud sellest, et ta kasvab paikades, kus elavad põdrad ja kasvab nii kõrgeks nagu kanep, on põdrakanep teistes keeltes pigem tulega seotud lill.

Inglisekeelse nime fireweed on ta saanud ilmselt selle järgi, et armastab kasvada neis paigus, kus mets on põlenud või tehtud lõket. Nii et võibolla põdrakanepid kiirustavad, et olla esimesed asukad meie selleaastasel metsapõlendikel.