Palu-härghein           Melampyrum pratense

Mets-härghein         Melampyrum sylvaticum

Metsas kasvavad härgheinad pole nõnda tuntud, kui silmapaistev ning kõigile tuttav harilik härghein. Mustikametsa on marjulistel juba asja, nemad märkavad täna tutvustatavaid tagasihoidlikke õisi päris kindlasti.

Metsalillede õisikute tipul ei uhkelda lillad kõrglehed nagu harilikul härgheinal.

Palu-härgheina õrnad õiekroonid on kahvatud ning kollakate otstega ehk nimetatu teeb nad kergelt eristatavaks mets-härgheinast, mille õied on täiskollased, suuremad ja koos juulikuuga ka oma õitseaega lõpetamas (võrdle ülemist Arne fotot alumisega).

Väljaspool õitseaega ning ainult lehtede järgi on metsas kasvavatel härgheintel vahet teha keeruline.

Kõik kirjeldatud härgheinad parasiteerivad puude ja põõsaste arvel sest nende väike juurestik on selleks hästi kohastunud.

Nõnda leiame palu-härgheina hõredatest metsadest ikka kuivema või kehvema pinnasega kohtadest, nende „peremeestaimeks“ sobivad nii pohlataimed, kui männid. Mets-härgheinad eelistavad hoopis mustikataimi või kuuski.

Palumetsades kasvab palu-härgheina vahel massiliselt, kus torkab eriti silma just suve hakul, aga õitseb kenasti sügiseni välja. Igal aastal on nende kasvukoht taimi paksult täis, kuigi on tegemist üheaastase taimega ehk siis palu-härgheina seemneline paljunemine toimib tõrgeteta. Aga juhul, kui härgheina juured ei leia pärast tärkamist endale mõne nädala jooksul imijuurte vahendusel peremeestaime, kellelt toitaineid „näpata“ on hääbumine paratamatu.

Sipelgad tassivad härgheinte valminud ning läikivaid seemneid metsas endaga kaasa. Pole päris täpselt teada, kas seetõttu, et seemned meenutavad sipelgamuna või seepärast kuna eritavad ka veidi toitvat õli, kuid nõnda aidatakse taimede levikule märkimisväärselt kaasa.

Metsas kasvavate härgheinade lehed on suht lopsakad, olles toiduks maapinnal toituvatele lindudele: tetredele ning metsistele ja kui suvel toitutakse lehtedest, siis sügisel seemnetest.

Mets-härghein