Kas olete märganud, kuidas eelmise nädala lõpul läksid kased äkki kollaseks? Ja mitte nii nagu igal aastal, kui sel ajal tekivad kaskede rohelisse soengusse esimesed kollased triibud.

Mõned kased ongi kohe sügiseselt kollased. Siiski ei tähenda see seda, et sügis sel aastal kuidagi varem tuleks, vaid seda, et kased on kuivuse ja veerežiimi suhtes hästi tundlikkud. Kuivus sunnib esimesi puid juba kollaseid lehti pudistama.

Kuid sügiseselt punased on juba ka toomingad, teeradadelt võime leida esimesi tulipunaseid lehti ja puud on ootamatult raagus. Toomingas ongi esimene puu, kes meile sügiseilminguid näitab.

Aga kui kaskede juurde tagasi tulla, siis kas olete märganud, mis nendega veel juhtunud on?

Õigemini nende alustega? Tiigikaldal kasvavate kaskede alune veepeegel on paksu kihina kollane. Ja see kiht koosneb tuhandetest pisikestest kaseseemnetest. Kui nädal tagasi olid mõned kaseurvad veel rohelised, siis sellel nädalal peaks kõik puud oma seemned seljast heitma.

Üksjagu tööd on siis ka linnakojameestel, sest kaseseemnesaak on sel aasta tõesti vägev.

Ehk tunnevad puud ära selle, et nende sugulasi on metsadest, parkidest ja alleedelt raiutud tavatult palju ja püüavad oma seemnetulvaga seda korvata? Kask on ju meie metsades puu, kes esimesena lageraiealad asustab.

Kaseseemneid tasub ka pihku võtta ja lähemalt silmitseda, see pisike poolesentimeerise läbimõõduga kollakasbeež seemneke on ristikujuline, õigemini meenutab ta mulle veidi lendavat rändlindu, sellist, kes siirdub tõesti maailma muutma. Veidi meenutab ta ka kaitseruuni.

Vihm on uhunud kaseseemned teeserva.

Aga metsa alla tasub nüüd senisest enam piiluda, sest neis paigus, kuhu äikesevihm maha on sadanud, võib leida juba kasepuravikke ja ka kaseriisikaid.

Aga kindlasti on võib reedel vastu laupäeva täis saav kuu kinkida meile keeristorme ja suuremat ilmamuutust.