Umbes pool maailma hallpea-albatrossidest (Thalassarche chrysostoma) pesitseb Atlandi ookeani lõunaosas asuval Lõuna-Georgia saarel. Nende lindude arvukus väheneb aga kiiremini kui ühelgi teisel albatrossiliigil: viimasel kümnendil lausa 5% aastas ning rõngastatud lindude taaspüükidest selgub, et kõige rohkem hukkub hallpea-albatrosse esimestel aastatel pärast lennuvõimestumist.

Hallpea-albatrossi poeg / foto: Ben Tullis (wikimedia commons)

Albatrossid naasevad pesitsuskolooniasse alles seitsme aasta vanuselt, kuid nende varasematest liikumistest on teada vaid seda, et noorlindude toitumisalad erinevad täiskasvanute omadest. Õngejadadesse kinni jäänud noortest hallpea-albatrossidest on tulnud teateid Jaapani kalalaevadelt, kuid kuna noorlindude määramine on keeruline, vajasid teadlased lindude jälgimiseks kindlamat meetodit.

Selle aasta maikuus said 16 albatrossitibu endale külge satelliitsaatjad. Kuigi seitse neist langes juba saarel kiskjate saagiks, lennuvõimestus üheksa ning nende teekonda saab jälgida aadressilt: LINK

Esimesed tulemused näitavad, et noorlindude liikumispiirkond kattub tõesti suures osas Jaapani kalalaevade omadega, mistõttu on just kaaspüük kõige olulisem põhjus albatrosside arvukuse vähenemisel.

Loe täpsemalt:
BirdLife International 12.07.2018 Nobody knows where juvenile Grey-headed Albatrosses go: until now.

Hallpea-albatrossi infoleht linnukaitseühenduse BirdLife International kodulehel.

Riin Viigipuu
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna magistrant
info/at/linnuvaatleja.ee