Kas olete vaadanud, kui ilus on praegu suvelõpul külvatud orasepõld. Ja veel lähemalt – kui õrnad ja lainjalt voogavad on need oraselehed, mis kõik ühest kohast välja võrsuvad, kui suur on see roheline põllupuhmas ning milline korrapära ja reastus on neis orasepuhmastes. Ja see tulevase vilja aura, mis nende rohepuhmaste kohal.

Kaunid on ka need suurte silmadega kitsekesed, kes seda smaragdrohelist orast krõmpsutamas käivad. Kuidas möödujat silmates nad hetkeks kangestuvad, siis otsekui ringmängus ringisebides arutavad, mida nüüd teha ja kuidas siis hüpetega kogu karjaga valgeid tagumikke välgutades jalga lastakse. Aga küllap märkate, et kitserahvas pole enam suviselt ruuge, vaid karvkate on sügiseselt hall, nagu see võsa, kuhu nad siirduvad.

Siiski on ses võsas üksjagu veel punakaid ja kollakaid pajuvärve, osa põõsaid on taas segamini ajanud kevade ja sügise ning nüüd kikitavadki pajulatvades pisikesed valged pajutibud. Ei, need suured ja valged, mida autoaknast pajuvõsas näeme, need on villpaju viljad, mis jäävad terveks talveks põõsaste külge, aga lähemalt vaadates näeme kõrvalpõõsal ka puhasvalget, siidjat urvaihu musta kattesoomuse seest välja kikitamas.

Sabatihane

Ses pajuvõsas on ka pajutibukarva linnukeste parv – sabatihaseid on taas meie maal palju askeldamas. Oma vatitupsulaadsete valgete kehade ja pikkade-pikkade mustade sabadega suudavad nad meie kõrvale oksale maandudes meid kohe endasse armuma panna, eriti kui mõni oma mustade nöpssilmadega meile otsa vaatab. Ja ka õppida on sabatihase parvelt, kuidas üheskoos tegutsetakse, kuidas üheskoos edasi lennatakse, mitte kedagi ei jäeta maha, vaid siristatakse kaasakutsuvalt kuni kogu parv on koos.

Aga põnev on jälgida, kuidas inimlapsed ei suuda praegu kuidagi kokku leppida, kas linde võib juba toita või ei. Umbestäpselt pooleks jagunevad need, kes arvavad, et linnud peavad veel ise hakkama saama ja need, kes juba linnumaja õue pannud ja kuhja seemneidki ära söötnud.

Küllap on siin igaühe otsustamise koht, pisikesed linnud saavad tõesti veel ise hakkama, isegi putukaid on veel palju liikvel, rääkimata taimerahva seemnetest, aga pärast ei tasu nuriseda, et naabri toidumaja juures talvel nii palju linnukesi on ja teil mitte ühtegi. Kodumaale jäävad linnud teevad praegu oma talvituspaiga otsuse, otsides söötmiskoha lähedalt ka talviseid ööbimispaiku õõnsuste või pesakastidena.

Ja veel, kas ka teile tundub, et sel aastal on tõesti palju puukoristajaid? Pargis jalutades ei lähe hetkegi, kui mõni neist ei hüüa või halli hiirekesena mööda puud ei roni.

Puukoristaja