Nädala alguse kuuvarjutus oli vist midagi sellist, mis kedagi külmaks ei jätnud. Ainult ilma. Aga müstiliselt punapõlevalt taevas hõõguv kuu täisvarjutuse ajal oli tõeliselt lummav vaatepilt. Sellist pilti saame taas näha alles mitmete aastate pärast ja sedagi vaid siis, kui juhtub taas olema selge päev.

Aga nüüd on kuu jälle kahanevas seisus ja see on hea aeg korrastada oma kodu, mõtteid ja ka virtuaalmaailma. Küllap tasub enne sõbrapäeva vaadata üle oma sotsiaalmeedia ja tõsta esiplaanile tõelised sõbrad. Veel parem, käia neil külmadel päevadel sõpradel tõesti külas.

Mul on kombeks peale suuremate tööde lõpetamist korrastada ka oma arvutit, eelkõige siis kaduajal, et saada arvuti tõesti puhtaks.

Tore on sellistel aegadel leida üles kadunud faile ja lugusid, mille kirjutamistki ei mäleta. Vahel tuleb selliste leidmiste käigus meelde mõni äraunustatud mõte, mille siis arvutiotsinguga kergesti leida võid. Sadade ja tuhandete mõtete hulgast läbi ajamasina.

Möödunud nädalal tuli arvutist välja sõnum maailma toimimisest, mille mu kaasa Mikk Sarv on aastate eest väga hästi sõnastanud.

“Kolm tõde, mille järgimine aitab eluga toime tulla ja edasi jõuda. Esimene neist ütleb: ära pinguta rohkem kui tööga toimesaamiseks vaja on. See pole laiskuse ülistus, vaid mõistlik viis, kuidas end hoida avatuna kõigeks, mis veel juhtuda võib. Teine tõdemus on: ära paranda seda, mis toimib. Taas on olulisem olla avatud kõigele juhtuvale selle asemel, et sekkuda korralikult toimivasse tegelikkusesse. Ja viimane, kolmas tõdemus võtab eelnevad kaks kokku, väites: ära eales arva, et suudad kõike kontrollida. Püüd kõike ise kontrollida lahutab meid Kõiksuse isejuhtumise väest, mis varem või hiljem nagunii võimust võtab.”

Tõepoolest, ületöötamise ilminguid on vist igaühe elus, me ei leia enam aega õueminekuks, sõpradega suhtlemiseks, millegi uue õppimiseks. Kui sedaviisi rabame, nägemata oma töö ilu, siis murrab haigus meid lõpuks ja annab aega mõtisklusteks, nägemaks, mis on elu tõelised väärtused. Kõige vana lammutamine on inimolemus, iga uus juht tahab teha endamoodi. Millegipärast on meie rahval ütlus – tuleb uus ja hullem.

Aga kõige hullem on meie elus kõige kontrollimine. Pidev üksteise järel valvamine, uute määruste ja seaduste tegemine. Mitu kontrollijat meil ühe põllumehe kohta on? Kas suudate täita kõiki liiklus-eeskirju?

Uute seaduste tegemise hoog ilmneb kõige eredamalt valimiste eel.

Kas keegi on aru saanud, miks on vaja karusloomakasvanduste keelustamise seadust, kui meil on juba olemas loomade väärkohtlemise seadus, mille karistusedki on väga karmid?

Kogu selle valimiskampaania jooksul, mis kordub nüri järjekindlusega iga nelja aasta tagant, unustatakse ära loomakaitse peamised eesmärgid.

Meenutades karusloomakasvanduste ajalugu, tuleb teile kindlasti meelde see, kust see alguse sai. Sai alguse heaoluühiskonnast, kus neid karusnahku tõesti mingit vajadust kanda pole.

Samas on meie põhjamaises looduses karusnahkade järgi väga suur vajadus. Sest paraku oleme me loodud karvutuna. Karusloomakasvandusi hakati rajama ajal, kui nafta- ja metsatööstus oli hävitanud ära suure osa karusloomade elupaiku, üleküttimine oli seadnud ohtu nende liikide elupaigad ja populatsioonid. 

Ja selmet hakata võitlema uute naftaväljade rajamise vastu, hakati propageerima looduslike nahkade asemel naftast toodetud kunstnahka. Kui üks karusnahkne kasukas kestis külmal ajal mitme põlve inimeste seljas, siis nüüd vahetatakse kunstkiust parkasid vastavalt moele vahel mitu korda aastas. Ja ikka on külm.

Matkajad Pühajärvel

Mäletan üht Saamimaal kojas istumist, kui oma gore-tex saapad lõkke poole välja sirutasin, et jalgu soojendada, vana saam hakkas naerma ja ütles, et kehvakesed on need kunstmaterjalist riided, korralikud põdra- ja hülgenahast jalanõud aga hoiavad inimesi elus. Et küllalt on tal tulnud tundrutelt ära tuua matkajaid, kes nailonis ja kunstnahas poolsurnuks külmunud.

Seda enam on naljakas näha, et meie praegusel hittjopel – parkal, on põline element – karusnahkne kapuutsiäär – aga kunstnahast.

Aga midagi on pöördumatult valesti ses asjas. Tegelikult  kütitakse meie looduses praegugi piisavalt karusloomi, ja marutauduvaktsiini külvamine on kaasa toonud rebaste ja kährikute ülekülluse, kes teisi pisiloomi ohustavad, aga nende karusnahka enam ei kanta. Ei kanta niivõrd, et see ei meeldi, vaid ei juleta. Sest karusnahavastased kipuvad halvasti ütlema. Ja need nahad sageli utiliseeritakse. Ometi võiks nahad sooja pakkuda külmetavatele lastele, kellele vanasti kindlasti karvamüts või kasukas muretseti. Vähemalt jänesenahast.

Ma arvan, et võiksime üle saada võltshäbist kanda põhjamaal sooja saamiseks karusnahka. Moekunstnikud võiks taaskasutuskeskustest üles otsida vanad karusnahksed mütsid ja kasukad, kombineerida neid kähriku ja rebasenahkadega, jänese- ja lambanahkadega.

Sellega, mis muidu niikuinii raisku läheks, aga hoiaks meist eemal talvised külmetushaigused, annaks võimaluse senisest enam õues viibida.

Ja uue valitsuse moodustajad peaksid lubama, et juba loodud seadusi rakendataks, et läbiviidud kontrollid ei jääks lihtsalt aktina paberile, vaid loomadevastaseid väärtegusid ka väärtegudena käsitletaks, loomi piinavad karusloomakasvandused lihtsalt kinni pandaks.