Mida teeb koprapere ühiselt?

Postitas Aasta Loom - P, 17.02.2019 - 09.00
Avapilt
Sisu

Kopra ehk majava saba on oluline vees tüürina, aga ka märguandmisvahendina. Kes iganes perest ohtu märkab, lajatab lapiku sabaga vastu vett.
Foto: Tarmo Mikussaar


Vabas looduses elab kobras enamasti 7-8 aasta vanuseks. Kui on kõvasti õnne, võib piiber erandkorras ära pidada ka oma 25. sünnipäeva. Täiskasvanuks saanud koprad moodustavad paare, mis püsivad koos kogu elu. Kõike tehakse ühiselt. Tarvis rajada veepaisutamiseks tamme, uuristada varjeurge, ehitada pesakuhil ja pere suurenedes seda oskuslikult laiendada, kaevata kuni 150 meetri pikkuseid parvetuskanaleid jne. Seda kõike tehakse ilma nivelliiri ja teodoliidita. Võiks arvata, et tegu on haruldaselt taibuka inseneri mõtlemisega. Tegelikult juhib kopraid kaasasündinud instinktide komplekt. Ilma ema-isata üles kasvatatud koprapoegadel on kõik eluks vajalikud oskused looduse poolt kaasa antud. Nii et tegu ei ole õppimisega. 

Maast-madalast osalevad piibripojad ühistegevuses, panustades oma võimete kohaselt.
Kui üks vanematest hukkub, ei jää elu seisma. Teele saadetakse sõnum, et pesakond vajab peremeest või perenaist. Järgmise kevade veebruariks-märtsiks (pulmade ajaks) on koht täidetud. Loodus ei saa lubada endale luksust pikalt leinata. Kuidas info levib, pole täpselt teada. Ilmselt paigaldatakse sõnumid keemiliste ühendite vahendusel nõremätastesse.

 

Turvateenistusest võtab osa kogu pere. Kes iganes ohtu märkab, lajatab lapiku sabaga vastu vett kõva plartsaka ja kõik varjuvad. 

 

Jäävabal ajal käiakse söömas madalas vees paiknevatel toitumislavatsitel. Sealt on hea ohu korral sukelduda sügavusse. Selliseid lavatseid võib tunda kooritud pulkade jm toitumisjääkide järgi. Kopraperes on kombeks, et kui keegi on kõhu täis söönud, siis katab ta laua järgmisele näljasele - toob jõepõhjast mõne mahlase juurika või kaldalt koorimata pajuoksa. Kasutuses oleval toitumislavatsil on alati midagi uuepoolist. Inimese vaatevinklist oleks tegu nagu suure empaatiavõimega. Eks see vast nii ongi. „Sööklasse” jõudnud näljane hakkab ettevaatlikult einestama ise kuulatades ja nuusutades – ega keegi mind varitse. Vaenlasi on palju. Kõik kellel selleks jaksu(inimene ka) tahavad piibrit nahka pista. Esmane nälg kustutatud ja ohutuses veendunud, võib minna uut toitu hankima. 
Kogu perele on ühine eesmärk – jääda ellu ja anda järglasi!

Vahur Sepp
 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.